Laulupidu õnnestus, marsirepertuaari võiks muuta

13920154_10155142256973327_3001098873227318055_o
Mati Põdra. Foto: erakogu

Mati Põdra
Läänemaa aasta huvihariduse õpetaja, Läänemaa aasta kultuuritegija. Kaitseliidu orkestriteenistuse juht
Just see

Muusikapedagoog ja orkestrijuht Mati Põdra on Eesti orkestrantide seas tuntud hea noodikeele ning fanaatilise suhtumise eest puhkpillimuusikasse. Riigi mitmele puhkpilliorkestrile elu sissepuhunud dirigent selgitab, miks kostusid noorte laulu- ja tantsupeo rongkäigul marsid, mis möödunud sajandi 80ndatel kõlasid muuhulgas ka mai- ja oktoobripühade paraadidel.
Noorte laulu- ja tantsupeo rongkäigus esitatud puhkpillimuusikat kuulates tundis iga endine orkestrant sellel esitatud marsid vaevata ära. Kas tõesti esitavad orkestrid tänaseni samu marsse, mis on kõlanud laulupidudel aga ka sovjetiajastu mai- ja oktoobriparaadidel alates 1980ndate keskpaigast? Marsside nimedki tuttavad: Mai paraad, Julgesti edasi jne.
Marsikogumikud „Julgesti edasi“, „Sirged read“ ja muugi nõukaaegne on tõesti tänapäevalgi rongkäikudes käibiv kraam. Teisalt, ka nõukaaegsetes rongkäikudes leidus julgeid mehi, kes olid kuskilt kõverteid pidi soetanud endale lombi tagant John Philipe Sousa kuulsaid marsse ja siis ka neid esitasid. Egas parteifunktsionäär teadnud muusikast mitte halligi.

„Julgesti edasi“ ei olegi iseenesest ju halb kogumik. Enamjaolt sealt kuskilt Böömimaa kandist (kasutan meelega poliitiliselt ebakorrektset väljendit) pärit väga iseloomuliku muusikalise materjaliga tarbeteosed, mugavad mängida heliulatuselt ja ka noodipildil pole suurt häda midagi. Aga – nad ei ole kodumaised! Isiklikult, mina pean omale kalliks põhimõtet, et iga maa orkestrid esitagu rivis ikka oma teoseid. Keegi teine meie eest seda tegema ei hakka.

Miks ei esita orkestrid marsse Eesti autorite sulest? Kas tänapäevased puhkpillimuusika loojad ei oska kirjutada isamaalist marsimuusikat, mis samas oleks ka harrastusorkestritel hõlpsasti õpitav?
Neid põhjuseid on palju erinevaid. Mõned eeldavad, et Põdra või Valdo Rüütelmaa marsilooming on kunstiliselt tasemelt kehvem kui Sousa oma. Mõned teised on juba kolmkümmend aastat samu marsse mänginud, need neil juba peaski, ega pole tahtmist hakata uut rivirepertuaari õppima. Mõnede kolmandate jaoks on mängida võõramaiseid sambasid ja muud sellist üks osa nende kollektiivi identiteedist. Aga kindlasti ei saa seda väita, et marsikirjutamise oskus oleks kuhugi kadunud.

Samas, kas ei ole leitud nende palade noote, mida esitasid orkestrid Eestis ülemöödunud sajandi lõpust kuni läinud sajandi keskpaigani – ajani, mil võimumuutus sundis ka puhkpillimuusikale peale ideoloogilised päitsed?
Neid on tegelikult täitsa palju. Esimeseks paraadiks, kui Kaitseliidu orkestrid välja tulid (2008), korrastasin ise umbes kuus ajaloolist marssi tänapäevasesse orkestreeringusse ja kirjutasin ka ühe enda oma. Hilisematel aastatel on see töö pidevalt jätkunud, ainuüksi minu arvutist on tänaseks läbi käinud umbes 20 ühikut, töölaual veel praegu viis ootamas ja mõned sõbrad on saatnud veel oma teemasid. Kolonel Saanil Kaitseväe orkestrist on muidugi palju suurem kogu, nii originaale kui ka kaasajastatud kujul. Tema pole kunagi keelanud kasutada, mina ei keela … aga ega pole küsitud. Ma ei tea, miks. Kirjutage ja helistage ainult. Saadan. Eelnevalt ka korrastan vajadusel. Mingisugust tasu ma selle eest ei soovi. See on ju ometigi missioon.

Kas laulupidude korraldajate seas ei ole puhkpillimuusika osas tulnud 27aasta jooksul pähe sarnaseid mõtteid? Mida on tehtud selleks, et muuta orkestrite repertuaari isamaalisemaks?
Lavarepertuaari ma ei näpikski. See on aastast aastasse arenenud atraktiivsuse suunas, ka selle aasta valik oli väga hea. Ehkki, mul oli ausalt öeldes alguses kõhklusi ühe loo suhtes just selles osas, et kuidas laiad massid selle vastu võtavad. Aga võtsid hästi. Kui sa ühe hea loo kirjutad, siis sa oled sellega juba piisavalt isamaaline, et oma aega isamaa heaks panustasid.

Orkestrite üldise repertuaaripoliitika suhtes ma hetkel sõna ei võtaks, sest mul isiklikult on tänu Kaitseliidus orkestriteenistuse tegevuse korraldamisele võimalusi natuke rohkem kui mõnel teisel. Ja kindlasti on kiiduväärt ka see, kui mõni 0% isamaalist repertuaari viljelev orkester suudab oma nišis laiendada pealtvaatajate arusaamu sellest, mida kõike puhkpillidega ära teha annab. Saame ehk niimoodi ükskord vabaks sellest binaarsest ettekujutusest, et puhkpillimuusika tähendab kas mundris mehi paraadil marsse virutamas või nelja alkohoolikut haua serval.

Veidi teise nurga alt… Noorte laulu- ja tantsupeo rongkäiku vaadates jäi mulje, et vähemalt osa orkestreid on nimetust „noor” tõlgendanud väga vabalt. Mitmetes orkestrites võis märgata orkestrante, kelle vanuseks võiks silma järgi pakkuda rohkem kui 50 ja isegi 60pluss. Millest see tingitud on?
Noorte laulupeol osalemise tingimuseks orkestritele oli, et osaleda tohivad koolide ja ülikoolide orkestrid (mis ei keela õpetajate/õppejõudude kasutamist) ning muud kollektiivid, mille mängijatest vähemalt pooled peavad olema nooremad kui 26-aastased. Suhteliselt lõtv vanusepiirang ja sellisena täiesti OK.

Rongkäigu puhul on muidugi see erijuhtum, et paljud omavalitsused käsutavad välja ka sellise orkestri, kes tegelikult üldse laulupeol ei osale. Või et orkester ongi otsustanud laulupeost osa võtta oma noortega, aga vajavad rongkäiguks vanemate kolleegide abi.

Eks siin ole igasugu täiendavaidki põhjuseid, mis orkestrite välisilmet just sellisteks kujundavad. Muusikakoolis, kus on kolm flöödiõpetajat ja kõikide vaskpillide peale üksainus, on normaalse, balansseeritud häälerühmadega orkestri tekkimine juba algusest peale kahtluse all. Siis peabki õpetaja ise rongkäigu jaoks tuuba kätte võtma ja palkama ka paar elukutselist madalama vase mängijat appi. Mina mängisin küll autokastis kaasa eufooniumit (kehvapoolselt) ja minu kolleeg tenorsaxi, aga ma ei kavatse mitte kunagi ennast võõraste sulgedega ehtima hakata selles mõttes, et kutsun kuskilt väljastpoolt kellegi. Põhimõtteliselt. Mõni teine nii põhimõtteline pole. Katsume siis temagi motiividest aru saada. Keegi ju kuskil nõuab, et olgu suur ja vägev ja hästikõlav orkester, muidu…


Kokkuvõtteks. Ärkamisaja eestvedajaiks XIX sajandil olid sageli heal tasemel olevate ja vabatahtlike puhkpilliühingute tegelased. Nii orkestrite juhid, kui ka mängijad. Võttes kokku möödunud XII noorte laulu- ja tantsupeol nähtu, milline on olukord tänaste orkestritega? Milline tase neil on, kas noortel on tahtmist koosmusitseerimiseks?
Ma vastan sellele küsimusele praegu oma keskse tegutsemiskoha Lihula baasil.
Tänaste noorte üldine tahtmine sõltub nende motiveeritusest. Oleme Z-põlvkonna iseärasustest juba päris palju rääkinud. Neile peab igasugune tegevus, makstagu siis selle eest või ei, pakkuma pidevaid elamusi. Olen seda mõned aastad Lihulas tegutsedes väga lähedalt näinud, sest veedame koos väga palju aega rohkem kui seda ette näeb regulaarne tunniplaan. Osaleme Kaitseliidu orkestriteenistuses ja regionaalse sümfooniaorkestri töös, teeme bändi ja käime koolitustel. Selle pideva aktiivse tegutsemise pealt tuleb ka tase. Kes oma kollektiivile midagi sarnast pakkuda suudab, sellega on samamoodi kõik hästi.

Probleemid võivad tekkida siis, kui noorel tekib tunne, et keegi temast ei hooli. Oma tööd rutiinselt ja kiretult tegev erialaõpetaja. Koolijuht, kes kogu oma olemusega annab mõista, et esmatähtis on tuua konkurssidelt auhindu ja orkestris isegi ei pea kohal käima. Vallavanem, kelle arvates ei pea tema valla laps käima teise valla muusikakoolis klarnetit õppimas, õppigu kohalikus klaverit! Sellised inimesed on meie keskel täiesti olemas, ja pidev nendega võitlemine millegi ammutõestatu tõestamise nimel raiskab aja- ning vaimuressurssi kohutavalt. Üksikult ja ühiselt. See reflekteerub, võib tekkida üldine mõte, et miks me siis üldse midagi teeme.

Tänastel noortel on palju laiem silmaring kui meie generatsioonil, ja ka palju rohkem valikuid. Mina ja loodetavasti paljud minusugused saavad olla õnnelikud, et nende noorte valikute hulgas on ka orkestrimuusikaga tegelemine. Selle valiku võimalikult kauaaegne elushoidmine nende noorte jaoks ongi meie töö sisu. Lisapunkte õnnestub saada siis, kui kellegi jaoks saab harrastusest elukutse, või kui noor tuleb pärast õpingute lõpetamist tagasi oma kodukohta. Sest teda ootab üks tore kollektiiv, et jälle üheskoos edasi minna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s