Pärnakad Hard Rock Laagris – vaata galeriid

26Siil Kratt
vaatleja

Siis, kui tavainimesed oma sammud Laulupeole seadsid või uudistest enda linna kohta Laulupeo pilte otsisid, sirutasid metalhead’id või eesti slängis karvased end Vana-Vigalas välja, et sammud kodu poole seada.

Tänavu 30.06. – 01.07. toimus muidu vaikses ja idüllilises Vana-Vigala külas 16. Hard Rock Laager. Esimesed telkijad olevat oma telgid endisele staadionialale üles seadnud juba teisipäeval, keskmine külastaja ei saabunud enne neljapäeva. Kahjuks ei naeratanud ilmataat nii nagu varematel aastatel – neljapäeva hilisõhtust kuni esimese bändi sissejuhatuseni kell 16:00 reede pärastlõunal sadas võrdlemisi konstantselt vihma. Seda oli näha ka eelpidutsejate ehk siis neljapäevaliste telkide arvust, täituvus tundus keskmisest hõredam.

Soojendavaid sõnu saime Hard Rock Laagri korraldajalt Kaido Haavandilt . Vastuseks küsimusele, mida tema tänavu laagrilistele soovib ütles Haavandi: „Selle suve suurimat muusikaelamust ja elamustelaengut, mis kestaks aastaringselt, saaks klubikontserdite hooajal vaid hoogu juurde, tuues nad jälle Vana-Vigalasse sõprade keskele!“ Isegi endale manas selline mõtteke muheleva muige näole.

Ässad segamini noortega
Kick-off bänd vaagis elukest paarisaja pealtvaatajaga, ent see arv suurenes suhteliselt kiiresti ja peagi oli Psychriatic Ward’il aktsepteeritav fännibaas olemas. Kahjuks juba paar lugu hiljem taastus taevapritside elujõud ja motivatsioon taandus peaaegu eelnevale tasemele. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et keskmine metallist oma pea norgu laskis, küll aga olid ligunenud riided, telgid ja tujud oma märgi maha jätnud. Juba piisavalt kaua märjas ringijooksnuna oskas iga pidutseja nautida veidi kuivemat varjualust.

Pikk sadu oli oma jäljed jätnud mitte ainult pidutsejatele, vaid ka pinnasele, mis kohati teeks rõõmsaks iga mudamaadluse spetsialisti. Õnnelikud olid need, kellel oli taipu kummikud kaasa võtta, aga ega korralike tankidega hevifännidki hätta jäänud, hiljem oli vaja vaid suuremas mastaabis puhastus ette võtta. Päris nigelas seisus olid suvitajad ketsides ja kingades, puhast jalavarju sel festivalil näha ei olnud. Kel võimalust, võttis paari korralike kummikute muretsemiseks ette teekonna Märjamaale. Ja siis olid veel liikvel lillelapsed, kes ilmast muserdamatutena paljajalu või plätudega ringi plärtsusid.

Pean tunnistama, et viimased kaks aastat on HRL mul vahele jäänud ja seda enam üllatas mind positiivselt üldine bändide muusikastiilide vahelduvus, ka pehmema ja vanakoolilikuma stiili viljelejaid leidus parajal määral. Kui silmi veidi kissitada, leiaks ka midagi sellist, mis vanaemale meeldiks. Ja olgem ausad, live kontsert on siiski midagi muud kui lihtsalt tümpsuvad kõlarid.

Selliste bändide nagu Goresoerd, Herald, No-Big-Silence ja teiste kõrval oli ka ohtralt bände, kelle jaoks see Hard Rock Laager oli esimeseks kontserdiks Vana-Vigalas – Psychriatic Ward, Val Tvoar, Sky Down, Nordjevel, Süngehel ja paljud teised.

Isiklikult ei suutnud täheldada, et kontsertide nautlejaid ilma pärast märgatavalt vähem oleks olnud. Kui Süngehel peale läks, oli vaja isegi veidikene trügida ja ega just eriti head vaatekohta ilma eelseismiseta ikkagi ei saanud.

Rahvast seinast seina
Ka toitlustus ja rahvas oli tänavu mitmekülgsem. Nagu alati olid kohal noored pungihakatised; kübergoodid, keskajalised ja muud tegelased olid end kahjuks riietanud soojadesse ja veekindlatesse rüüdesse, tehes enda leidmise raskemaks. Küll aga kohtasin mitmeid sakslasi, inimesi Türgist, Venezuelast, Hispaaniast ja mujaltki. Üks Saksamaa härrasmees oli endale kohustuseks võtnud HRL’ist dokumentaal teha, kas viimane puudutab ainult laagrimelu või ka üleüldiselt Eesti metalit, jäi mulle küll veidi arusaamatuks, aga lähikuudel pidavat selleski selgust saama.

Esimese kontserdi viisid lõpule klassikud Goresoerd ja No-Big-Silence, aga ega see ei tähendanud, et pidu veel läbi oli. Kes edasi pidutseda tahtis, oli oodatud Hevidiskole, mida kinnitamata allikate järgi kutsuti Beats from the Vault. Et seal tantsujalga ikka korralikult keerutada sai, tõendasid valusate lihaste oiged kui naabritelgis ükskord üles ärgati – tants ja möll kestis hommikuni. Kes nii palju liigutada ei tahtnud, tiksus telklas kohtudes taaskord sõpradega, keda eelmisest aastast saati näinud pole.

Teise päeva hommikul tundus taevas helgem, kuigi päikeseootuse võis pigem uniste kissituste valda kanda. Varajastele ärkajatele pakuti osavõttu Viikingite telgi rammuvõistlustel või Heviaeroobikat nendele, kes nii vara oma jaksu näidata ei tahtnud ja eelistasid end pigem üleüldiselt liigutada.

Hommikusse menüüsse kuulusid kohvi ja seljanka, kangematele praad või korralik burger, ka pannkoogijaht tundus võrdlemisi populaarne olevat. Leidus neidki, kes tühja kõhtu vedela leivaga täitsid. Kontserdikava hakkas juba kella kaheteistkümnest pihta ja ees seisis 13 tundi metalkümblust. Igaühel olid omad lemmikud ja ükski bänd rahvast ilma ei jäänud. Kes veel Hard Rock Laagris käinud ei ole, sellele peaks ära mainima, et väga raske on leida laagrilist, kes kõik bändid ära näeb. Laagrilisi on üldiselt kahte tüüpi (erand kinnitab reeglit) – need, kes seavad endale ette umbes 10-12 bändi, mida vaatama peaks ja siis 65-80% oma listist ka ära näevad ja need, kes tulevad kohale, teavad kahte peaesinejat ja jõuavad kusagil 2-5 esinejat ära kuulata. Kui küsida, miks üks või teine huviline laagrisse tuleb, siis on esikohal siiski rahvas ja üleüldine elamus, mitte üks või teine bänd. Seda kinnitab ka VIP piletite kiire kadumine juba enne kui bändid välja kuulutatud on.

Kellele bändidest ei piisanud, sai festivali alal ka šopata, vesipiibu telgis lebada või end katapuldiga kõrgustesse visata lasta. Päeval oli võimalik häälepaelu õhtuks karaokega ette valmistada.

Kas Borat Eestis
Vihma taandumisel ronisid välja ka lumehelbekesed. Eriti julgelt trotsis ilma Borat’i vast tuntuimas kostüümis härrasmees, aga näha sai ka roosat põrsast, pandat ja punast pandat. Viimane käis ringi ja jagas kallisid, surus kätt ja andis  fistbump’e.

Nagu eelmiselgi päeval, manasid enamuse rahvast kohale viimased bändid. Seekord siis Loits ja Katatonia. Ja kes veel tahtis, sai keha enne magamaminekut metaldiskol üles kütta.

Esimesed lahkujad pakkisid oma kotid juba enne viimaseid bände, et pimeda varjus koju hiilida. Hommikutundidel oli nagu alati kohal politsei, kes hoolitses selle eest, et järelnähud koos juhiga rooli taha ei satu. Mida tund edasi, seda vähem telke jäi järgi ja mulle tundus, et laagriplats oli varasemate aastatega võrreldes võrdlemisi korralik. Prügi oli enamasti koondatud prügikottidesse, aga eks meil ole veel selles vallas arenguruumi.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vaatamata muserdavale ilmale oli see taas üks tore seiklus ja suvine ulakus, millest ilusad mälestused kaasa võib võtta. Järgmisel aastal tuled ehk sinagi?

Vaata galeriid:

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s