Kolme pommi vahel – IX

pommivahelOoper, venelane ei mõistnud oma sõnade järgi hiljem, kuidas riik, mille poliitikud teenisid raha mitmete, vaprat vabadusvõitlust kirjeldavate raamatute ilmutamisega ei suuda hoolitseda nende väheste, veel elus olevate meeste eest…

„Sõjas joli, Sjibjeris joli. Ja njuud aetakse tja kjusagil ljinnavaalitsjuse kjulul auku njagu kerjus,” korrutas ooper hiljem viinavõtu ajal.   

Eksperdid
Mõneti teenimatult on tähelepanuta jäänud Kopli politseis tegutsenud eksperdid, kriminalistid, kes tegelesid sündmuskohtadel kõikvõimalike kurikaeltest maha jäänud jälgede otsimisega.

Eerika tänaval tegutses neid alguses kolm, pärast üht vägagi traagilist sündmust jäi järele vaid kaks.

Kolm kriminalistikaeksperti olid oma suurte diplomaatkohvrite taustal tegelikult üsnagi omapärased kujud. Tõsi, sellist tööd nagu ollakse harjunud ette kujutama igasuguste CSI telesarjade varal nad ei teinud.

Ei olnud neil ei digifotokaid – asja ajas ära tavaline, mustvalge filmiga varustatud peegelkaamera Zenit, ega muud elektroonikat. Põhiliseks tööriistaks oli vaid pintsel ja karbitäis musta pulbrit sõrmejälgede otsimiseks. Ja sõrmejälgi ehk ainest, mida tavakodanik pidas kriminaalromaanide rohket hulka arvestades kõikide kuritegude avastamise võlurelvaks, tuli neil otsida sageli.

Siingi juhtus aeg-ajalt halenaljakaid olukordi ning seda eriti siis, kui avaldaja oli enda arvates juba tõsine kriminalistikaekspert, sest romaanikurjamid tundis ta ära juba poole raamatu peal  ja kinofilmide omad vaat et veelgi varem. Kui siis kannatanust kodukootud kriminalist hakkas eksperti põrsa kombel ninapidi arvatavasse asitõendisse suruma võis üsna kohe aru saada, et nii Kukk, Kovaleski kui ka Mahmedov hakkasid oma töösse suhtuma täie tõsidusega.

See tõsine suhtumine väljendus eelkõige musta värvi sõrmejälgedepulbri raputamises ustele-akendele, riiulitele – ühesõnaga kõikjale, kust usin perenaine pidi selle väga raskelt eemaldatava pulbri pärast maha nühkima. Ja mida suurem kodukootud ekspert oli, seda rohkem pulbrit tema korteris laiali lendas. Pärast mätsiti veel suurima mõnuga pereliikmete sõrmed trükivärviga kokku, ikka ühel eesmärgil – eristada nende sõrmejälgi võimalike kurikaelte omadest.   

Kõiki Tallinna politseiosakondi raputas 1997 aasta varakevadel sõnum jõhkrast tapmisest Koplis. Ohver oli seekord politseinik, Põhja Politseijaoskonna ekspert-kriminalist, kolleeg ja sõber Viktor Kovaleski. Alguses liikus tema surma kohta mitmeid versioone. Üks oli siiski teada – mehe oli tapnud isast ja pojast mõrtsukatetandem. Kuidas sai see küll juhtuda?

Kõik teadsid Kovaleski kommet valvekorra ajal kodus lõunatamas käia. See ei olnud isegi eeskirjadega keelatud. Teati ka Kovaleski harjumust võtta oma vanasse Žigulisse peale hääletajaid. Ta ise oli korduvalt rääkinud, et sel viisil „taksot sõites” parandas ta mitmeid kordi oma rahalist olukorda.

Tema jaoks viimased „kliendid” tundsid aga masinasse istudes Kovaleski ära. Mõrtsukisal oli kriminaalne taust.

Kusagil Koplis, keegi ei teadnud jälle kus, tabas Kovaleskit noahoopide laviin. Hiljem räägiti paarist tosinast noahaavast.

Kovaleski heideti autost välja kohas, kus juhuslikud möödakäijad ta üsna kiirelt leidsid. Mõrvarid kihutasid seevastu autoga minema hoides esialgu suunda Paldiski maanteele. Seal pöörati edasi Kakumäe poole.

Edasise kohta liikus mitmeid versioone. Kõige tõenäolisemalt kuulutati eksperdi päevinäinud Žiguli tagaotsitavaks, kuid masin oli selleks hetkeks  juba pälvinud liikluspolitsei patrulli tähelepanu.  Mõrtsukad, nähes sappa haakinud politseipatrulli, lisasid gaasi. Liikluspolitseinikud hakkasid põgenike peatamiseks tulistama. Rehvist tabatud auto veeres teepervele.

See, kas liikluspolitseinikud kuulsid  Kovaleskiga juhtunust enne või pärast kinnipidamist, tekitas hiljem hulgaliselt paksu verd. Nimelt oli selleks ajaks surmanuhtlus kaotatud ja varasemate politseinikutapjate karistused olid jäänud liiga pehmeteks. Üldine arvamus oli, et  mõrtsukatetandem ei oleks tohtinud kinnipidamist „üle elada”.

Kovaleski matused kujunesid Koplis kurvaks suursündmuseks. Vaatamata sellele, et mendid omavahel perekonniti läbi ei käinud, tulid paljud seekord matustele abikaasaga…

Mendid – vargad
Madalad palgad sundisid korrakaitsjaid mõnikord sedasama oma kaitstavat korda ka rikkuma. Vahel, eriti siis, kui näiteks murti sisse mõnda poodi, tegi esimesena kohale jõudnud ekipaaž varaste järel teise lõikuse ja südametunnistuse piinu sealjuures küll ei tuntud.

Nii mõnelgi oli kodus, noh, näiteks tuttuus muusikakeskus, sageli varjasid paljude puhvetkapid kallist margialkoholi. Ostutšekke esitada muidugi sealjuures polnud. Kõige värvikamaks juhtumiks võiks pidada seda, kui operatiivgrupp ja  patrullkordnikud jõudsid väljakutsele üheaegselt. Omanikku ja turvafirmat seevastu kohapeal veel ei olnud. Mõlemad seltskonnad tegid asja poodi. Üsna kohe sai  selgeks, et mõlemad segasid teineteist. Üks tahtis kaubast pisut matti võtta ja sama eesmärk oli teiselgi seltskonnal. Nii nad siis passisid. Seni, kuni lõpuks kokkuleppele jõuti. Ühiselt laaditi meeldima hakanud kraam patrullekipaaži autosse, pärast jagati ühiselt ka saagi turustamisest tekkinud raha. Ja sisse ei hiivatud mitte ainult tarbekaupu. Mõni sell virutas kõike või nagu Kihnu Jõnn omal ajal ütles: „Varastati kõike alates soojast sitast lõpetades tulise rauaga.”

Ja rauda liikus Koplis toona päris hulganisti. Ja hulganisti seda ka varastati. Võiks isegi öelda, et metalli varumine oli linnaosas kujunenud üleüldiseks rahateenimise viisiks. Midagi rahvaspordi sarnast. Võeti kõike, millel rauda sees ja vähegi näppu hakkas. Virutati kaablit. Sageli isegi voolu all olevat. Ära veeti trafosid, isegi nõukaaegseid metallgaraaže. Mendid muidugi väikeste asjadega ei tegelenud. Samas käisid ringi jutud suurtest metallivarumisekspeditsioonidest, mida mõned ooperid aeg-ajalt korraldasid. Operatsioonid toimusid Paljassaarel, kus kangutati välja juba nõukogude armeest maha jäänud sidekaableid. Arvestades, et Tallinna strateegilisse kaitsmisse oli Nõukogude Liit panustanud palju, oli Paljassaare radarijaamgi küllalt kaablirohke. Seda sealt siis talgute korras välja toodigi.

Mentide metallilembus lõi  kõige vahvamalt välja 1996 aasta suvepäeval, kui saadi teade, et BSRZ-sse (Balti Laevaremonditehas) suunduvast rongist loobitakse Kopli territooriumil välja alumiiniumkange. Sündmuskohale vuhiseskolm patrulli.

Tõesti, vihje pidas paika Terve raudteeäärne oli palistatud tuhmilt läikivate alumiiniumkangidega.

Korralike seadusevalvuritena koguti varaste väljaloobitud metall kokku. Enamgi veel. Metall laaditi patrullautodesse. Edasine käitumine polnud enam eriti seaduskuulekas. Ühel kordnikest asus läheduses garaaž. Balti Laevaremonditehase asemel rändaski kogutud alumiinium sinna. Raha jagati kõigi osalejate vahel võrdselt. Ligikaudu ühe kuu palk ühe tunniga…

Per nase.

Naabrid
Põhja politseiosakonna naabriteks olid Õismäe ja Kesklinna politseiosakonnad, raudteeäärne kuulus aga toona sellisele huvitavale moodustisele nagu transpordipolitsei. Viimane oli huvitav eelkõige sel põhjusel, et kõik raudtee äärde jäävad kuritegemised, ka Kopli linnaosas, jäid nende haldusalasse.

Nagu ka tavaelus, valitses naabrite vahel tihti õelus.

Õeluse põhjustas aga arusaamatus piiridest. Nii kaklesidki ühe jaoskonna ooperid – korrapidajad teise jaoskonna ooperite – korrapidajatega tihti teemal, kellele paljaksvarastatud korter või juhuslikult leitud surnukeha kuulub.

Suisa anekdootlikult läksid omavahel tülli Kopli ja transpordipolitsei ooperid. Teavitati laibast raudteel. Koplis… Nädalavahetusel… Loomulikult oli see ebameeldiv. Sõida kohale, tee vaatlus, organiseeri trupovoz. Ja kõike seda laupäeval.

Sündmuskohale lendas esimesena Kopli ooper, tige kui herilane, taskus turritamas banaan alkoholilõhnade peletamiseks. Jõudis pärale, mõõtis sammudega, aga ta oli pikk mees ja tuli tagasi. Veelgi tigedamana.

„Bljad, vähem, kui kolm meetrit raudteest. Puskai transportniki zanimajutsa,” (Las transpordiomad tegutsevad) porises ooper. Korrapidaja, aga ooper oli ju sündmuskohal tema silmadeks, võttiski transportnikega ühendust. „Teie laip, armulised härrad, olge head ja tegelege,” andis ta edasi.

Olukord näis olevat lahendatud. Kuid ainult näis. Umbes poole tunni pärast helistas Koplisse omakorda transpordipolitsei korrapidaja: „Kuule, minu oma käis kohal, see laip on ikkagi teie oma.”

Juba külma närvi kaotav korrapidaja kutsus ooperi. „Põrgut, see materjal on ikka vist meie oma. Mine kontrolli.”

Vihast vahutav ooper kihutas sündmuskohale. Ja jälle tuli ta sama targalt tagasi. „No ei ole see laip meie oma. Ma mõõtsin. Transpordiomadel on niigi vähe tegemist. Las lähevad ja lahendavad.”

Kopli korrapidaja, nüüd juba päris tige, helistas transpordipolitseisse. Igaks juhuks ka prefektuuri, sealsele korrapidajale. Vahest aitab ka pisukene pugemine. Ülemusele nimelt.

Vihast hambaid kiristades tegeleski laibaga lõpuks transpordipolitseinik.

Alles hiljem ühise viinavõtmise käigus tuli välja, et Kopli ooper oli laibal täheldanud kahte erinevat asukohta. Laip oli teise väljasõidu ajaks nihkunud raudteetammist veel paar meetrit edasi. Koplisse… Loomulikult oli see karjuv ebaõiglus. Surnud peavad püsima seal, kus nad surid. Ja igasugune liikumine on keelatud…

Kopli ment oli surnud asotsiaalile (olgu muld talle kerge) seda põhimõtet meelde tuletanud –  kahasse autojuhiga sikutati surnukeha tema esialgsesse asukohta.  Seekord võitis Kopli, kuigi ka vastupidised tulemused polnud harvad.     

Ei saa väita, et naaberjaoskonnad omavahel siiski ainult tülitsesid. Pigem siiski vastupidi – alati oli meeles, et naaber võib raskel hetkel abikski olla. Ja selles ühtsuses võis tegelikult märgata teatavaid seaduspärasusi. Nii sättisid näiteks naabritest  korrapidajad oma vahetusi ühele päevale, sama reegel kehtis ka mõnede ooperite puhul. Ühel ajal töötamine tagas lisaks veel teatava kindlustundegi.

Näiteks pidasid Kopli korrapidajad oluliseks teavitada kesklinna korrapidajat sellest, et jaoskonda on väisanud mõni eriti vastik kontroll politseiametist. Loomulikult ei jäänud selline teene üldjuhul vastuteeneta. Ka kesklinn teavitas alati naabreid võimalikust praverkaohust. Kui aega oli, siis telefonitsi, kui mitte, aga telefonid kippusid sageli kinni olema, võeti kasutusele raadioside. Kuid raadiojaama kasutamisel pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Prefektuur ja ametki kuulasid küllaltki sageli pealt raadiosidet, nii mõnigi mees oli sellepärast distsiplinaarkaristusegi saanud. Kuid inimese leidlikkus ei tunne piire.

Tehnika, raadioside ja skrootumid
Eesti politsei sai päranduseks nõukogude päritolu sidesüsteemi, millest loobumine digitaalsete Ericsson-tüüpi saatjate vastu oli paljudele teatud mõttes isegi katastroofiks.

Kui vene raadiosaatjad võimaldasid kasutajatele isegi teatava anonüümsuse – häält moonutades ja kokkulepitud kutsungeid kasutades, võis üsna rahulikult omavahel igasugu asjadest lobiseda, siis Ericsson, va sunnik, andis jälgijatele koodi abil võimaluse rääkija ja isegi tema asukoht välja selgitada.

Nõukaaegsed BRG saatjad, mida iganes see täheühend ka ei tähendanud,  olid linna piires suhteliselt hea leviga, nalja sai aga vihmaste ilmadega, kui raadiosaatja hakkas püüdma põhjanaabrite ehk Helsingis resideeruvate taksojuhtide omavahelisi vestluseid. Mis parata, sagedused nähtavasti klappisid ja tihti kippus see isegi mente segama. No kaua sa istud ja kuulad, kuidas keegi saadab kedagi Mannerheimi tiele, klienti peale võtma.

Kuulati ja kannatati, vähemalt Koplis. Kuid korra otsustas üks nupumees põdrataksodele kätte maksta. See nupumees, kuulates järjekordset põtrade vadinat eetris, jättis enesele meelde enimkasutatud tänavanimed. See selgeks tehtud, hakkas ta ise Helsingi taksondust korraldama. Väljakutseid jagus mitmeid.

Vaesed sommid jagasid alles pärast neljandat-viiendat väljakutset, et lahe lõunakaldal korraldab keegi neile vingerpussi.

Oh seda parimat soomekeelset sõimu.

Paistab siiski, et Soome eraettevõtlus reageeris juhtunule kiiremini kui Eesti politseistruktuur. Mõne aja pärast kadus Eesti politseisageduselt soomlaste vadin. Nähtavasti vahetati neil saatjad välja varem  kui Tallinna politseil.

Naabrite vahel oli välja kujunenud omavaheline salakeel – rida kutsungeid ja märksõnu, mis juhtuvast üleaedsele vajalikul hetkel teatavaks tehti.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s