Sandarmifilmide bussist saab Pärnus maitsvaid crêpes-id

20170625_120228Inessa Talvet
suvel kohvikupidaja Pärnus, talvel teatrijuht Prantsusmaal
Anti Dühring
vabakutseline kirjatsura

Pärnus Kuninga tänava nurgal ankrusse heitnud arhailine Citroën buss on tegelikult Prantsuse hõrgutisi pakkuv välikohvik, mille letis ja köögis askeldab usin pärnulanna Prantsusmaalt.
Vähesed teavad, et suveti Pärnus ning sügisel ja talvel Prantsusmaal resideeruv elurõõmus proua on Prantsusmaal lastele käivitanud omalaadse viktoriin-teatri, mis tutvustab noortele prantslastele klassikalisi muinasjutte.


Teil on Eesti perenimi. Olete eestlanna?
Minu isa on eestlane. Ta oli meremees ja on põline pärnakas. Ema on mul venelanna, tema on kahjuks juba manalas. Praegu elan ise põhimõtteliselt Prantsusmaal. Kaua? Oi, nii täpselt enam ei mäletagi. Vist 23-24aastat.

Prantsusmaale sattusite?
Kuidas ma sinna sattusin? See on väga tavaline lugu, arvan, et pole mõtet sellel isegi pikemalt peatuda. Mu tädi oli Eesti konsuliks Prantsusmaal. Praegu on ta muide Eesti Vabariigi konsul Iisraelis. Sõitsin talle Pariisi külla. Maailma uurima.  Eestis elades oli mul oma õmblusateljee. Ma armastasin ja armastan väga moodi. Prantsusmaal tutvusin… Noh, ja jäingi sinna.

Kuuldavasti olete enesele Prantsusmaal huvitava rakenduse leidnud ?
Meil on Prantsusmaal ühendus, mille president ma ühtlasi ka olen. Me korraldame lastele etendusi ja töötube, mille eesmärgiks on tuletada neile meelde klassikalisi muinasjutte.  Lapsed istuvad ju tänapäeval kõik arvutite taga ja raamatud kahjuks ei ole paljudele enam kõige suuremateks sõpradeks.
Meie etendused on aga… Etendus-mõistatused. Etendustel on personaažid riides vastavalt muinasjuttudele, sama väljendavad dekoratsioonidki. Ja lapsed peavadki mõistatama, millisest muinasjutust on tegelased pärit. Sissejuhatav lugu on aga üldjoontes selline: kuri nõid, kes eelistab, et lapsed jääksidki rumalaiks, röövis ära kõik raamatukogud, kõik raamatud. Ja kui lapsed arvavad ära, mis muinasjutuga on tegemist, kuri nõid haihtub. Tegevus toimub viies erinevas toas. Igas toas etendatakse erinevat muinasjuttu. Etendused on Prantsusmaal väga populaarsed ja sellega ma seal tegelengi. Kokku juba kuus aastat. Meid on kahel korral näidatud isegi televisioonis. Kanal oli France 5. Otse-eetris.
Mul on soov tuua sarnased etendused ka Eestisse.  Ainus, mida vajan selleks on ruumid. Prantsusmaal tegutseme vanas kloostris. Klooster on kivist ja see võimaldabki töötubasid kõige paremini sisse seada. Sisened ühte tuppa, väljud teise. Kõik on suhteliselt hõlpsalt korraldatav. Meil on olemas näiteks piraatide kajut, on ka tuba, milles elab troll. Tegelasi etendasid alguses vabatahtlikud, täna saame maksta juba tasugi.

Ja praegu, kus te Prantsusmaal elate-tegutsete?
Reimsis. Linnas, kus asub kuulus ajalooline katedraal, kus kunagi krooniti kõik Prantsusmaa kuningad. Ja kohaliku rahva seas on meie etendused populaarsed. Meid külastatakse kogu perega, palju on lapsi. Etendustele on järjekorradki. Käiakse gruppidena, enamik külastajaid on prantslased. Kogu tegevus käibki prantsuse keeles.
Kui Eestis sarnast projekti käivitada, sooviksin siiski kasutada rohkem kohalikku folkloori. Prantsusmaal etendasime näiteks H.C. Anderseni muinasjutte. Talveti on meil näiteks aga jõulude temaatikaga seonduvad muinasjutud. Lumekuninganna, jõulumees ja kuri nõid. Trollid ja röövlid. Kõik tegelased on meil esindatud. Siis otsitakse, kust Lumekuninganna tuli ja kes muinasjutu kirjutas. Kohutav on aga see, et muinasjutte ei tunta. Kui lapsed etenduse lõpuosas muinasjutu pealkirja leidmiseks tähti otsivad, peavad vanemad lastele sageli ette ütlema.

Et siis ikkagi etendus-mõistatus? Midagi viktoriini sarnast?
Täpselt. Kui õnnestuks leida ruumid Eestis, siis… Tegelikult pakuti mulle ruume Pärnu endises vanglas. Aga see ei sobi. Esiteks on vanglas halb aura. Teiseks tegutseb seal juba escaperoum. Minule sobiks Eestis mõni väike küla linna vahetus läheduses. Sest kardan, et Pärnus ma sobivaid ruume ei leia. Võiks olla mõni vana mõis. Või muu hoone, kus oleks tunda muinasjutu hõngu.  Ruumi võiks ka rohkem olla. Prantsusmaal ootab etenduse algust tihti sadakond inimest. Ooteruumis võiks olla mõni näitus. Või ekspositsioon. Et pakkuda inimestele tegevust. Vot, etendustega tegelen sügisel ja talvel.

20170625_120347
Ja suveti tegutsete Pärnus?
Suveti Pärnus. Autokohvikuga Citron Gurmande.

Millest selline idee tekkis?
Alguses soovisime avada väikest Prantsuse stiilis kohvikut. Uurisime ruumide rendihindu. Need olid kõrged. Liitsime juurde raha, mis kuluks sisustusele ja köögiinventarile ning kokku tuli ikka üsnagi krõbe summa. Pealegi on normatiivid kohvikutele ja köökidele kõrged kogu Euroopa Liidus. Näiteks Eestis ja Prantsusmaal on normatiivid väga sarnased.

Olen kuulnud, et Eesti ametnikud suhtuvad normatiivide täitmisesse isegi rangemalt kui Prantsusmaal?
Täpselt. Vot. Siis asusime õega, kes praegu elab muideks Moskvas, otsima võimalikku alternatiivi. Õde soovitaski, et tänapäeval on väga populaarne niinimetatud foodtruck. Nii Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Suurbritannias kui ka igal pool mujal. Et otsi omale Prantsusmaalt mõni ja soovitavalt kollektsionääride jaoks hinnaline masin.

Sellised autod on ju üsna hinnalised?
Kõik sõltub sõiduki seisukorrast. Kui hästi ta säilinud on. Ja Prantsusmaal on Citroëne säilinud üsna palju. Olid nad ju omal ajal üsna levinud. Neid kasutasid nii ettevõtjad kui ka politsei.

Eestlastele vanadest Louis de Funès  filmidest tuntud auto?
Jah. Huvitaval kombel nimetavadki meie kohvikuautot nii peamiselt eestlased. Kuidas nad küll mäletavad? Mina varem sellist seost ei leidnud. Kuigi olen ise ka de Funès filme vaadanud. Aga säärast seost mina ei tuletanud. Hakkasingi Prantsusmaal bussi otsima. Äkki keegi müüb. Lõpuks helistas mulle tuttav ja ütles, et ühes vanade autodega tegelevas klubis Kesk-Prantsusmaal on just selline müüa. Helistasin klubisse ja sõitsingi vaatama. Sõiduk oli üsna heas seisundis. Ainult värv oli kulunud. Ilus 1963 aastal toodetud buss, millega varasem omanik viis Pariisi turule müügiks jalanõusid. Ostsime ta ära, hind ei olnud isegi meeletult kõrge. Kalliks osutus vaid bussi paigutatav sisustus. Nii idee sündiski.
Praegu läheb meil Pärnus juba kolmas aasta. Muidugi lootsime alguses, et käive tuleb suur. Nii hästi meil siiski ei lähe. Kuid olen selline inimene, kes ei saa alustatut katki jätta. Kui oled millegagi alustanud, siis tuleb ka alustatu lõpuni viia. Võib-olla müün kunagi masina maha. Aga seni las seisab.

Menüüs on toidud Prantsuse köögist?
Mitte ainult. Söögiks pakume kreppe (prantsuse crêpes) , mida võiks kirjeldada kui suuri 40-sentimeetrise diameetriga prantsusepäraseid pannkooke. Töötan kohvikus sel aastal üksinda. Saan hakkama, suvi ei ole veel käima läinud ja rahvast on linnas vähevõitu. Tegelikult loodan, et juulis on kundesid rohkem. Samas ei saa ka külastajate hulka kunagi ette ennustada. Vahest lihtsalt inimesed tulevad, vahest mitte.
Siiski on pärnakaid klientide seas suhteliselt vähe. Põhikundedeks on peamiselt turistid. Tõsi, tihti tuleb ka kohalik rahvas mõnest lähedalasuvast restoranist ja minu juurest tellitakse magustoit. Näiteks armastatakse väga šokolaadi.
Toidud valmistan muide kõik ise. Nii taigna kui muu. Tooraineks on kohalike talude mahetoodang, mune tuuakse näiteks Audru lähedal asuvast mahetalust. Moosid keedan samuti ise. Nii et kõik on kohalik toodang. Varsti hakkan pakkuma ka väga head Prantsusmaalt toodud šokolaadi. Seda šokolaadi kasutatakse näiteks šokolaaditoodete maailmameistrivõistlustel. Tõin seda šokolaadi kaks kilo – kui pisut rohkem aega saan, siis hakkan pakkuma sedagi. Šokolaad on ehtne ja maitsev. Tõsi veidi kalliski, kuid oma hinda väärt. Eeldangi, et lisaks lastele sobib see tõelistele gurmaanidelegi.  Soolase toidu poolelt hakkan varsti pakkuma ehtsat Eesti pikkpoissi. Sain kokkuleppele ühe prouaga, kes lahkelt soostus mulle seda valmistama. Pikkpoissi on kliendid eraldi küsinud ja eeldan, et traditsiooniline roog meeldib külastajatele.

Rääkisime ennist kohvikutele kehtestatud normidest Eestis ja Prantsusmaal. Ikkagi, kuidas kohalikud ametnikud teie ettevõtmisesse suhtusid?
Väga hästi. Mind käidi kontrollimas, näitasin neile koostatud dokumentatsiooni ja kõik sujus tõrgeteta. Enamgi veel, minuga jäädi väga rahule. Linnavalitsuseski sain kõik paberid hõlpsalt korda. Hoopis raskem oli Citroëni Eesti Autoregistrikeskuses arvele võtta. Ametnik oli tõre ja esitas igasuguseid küsimusi auto tehniliste numbrite kohta. Lõpuks läksin isegi Citroënide keskusesse, et äkki seal on arvutites mingisuguseid numbreid. Lõpuks sain paberi, mis tõendas, et buss on valmistatud tõesti aastal 1963. Saime ta õnnelikult siin arvele võetud.

Olite Eestist küllalt kaua ära. Nüüd olete riiki külastanud juba kolm suve järjest. Kas Pärnu ja Eesti laiemalt on teie arvates muutunud?
On. Hinnad kaupadele on muutunud (naerab). Muutunud on inimesed. Kuidagi pehmemaks ja lahkemaks. Kui varasemalt väikesesse poodi sisenejaid ei tervitatud, siis tänaseks on see muutunud. Alati teretatakse ja naeratatakse. On küll ka selliseid morne, mittenaeratavaid teenindajaid, mis pärast Prantsusmaal kogetut on harjumatu. Eks seegi muutub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s