Kolme pommi vahel – VIII

pommivahelKas ikka kukkus, küsisid tegelikult iseendalt kõik asjaosalised hiljem. Tõtati mehe juurde. „Elus?”
„Just nagu elus.”
„Noh, kes korteri üles tõstis ja kus asjad on?” päriti kukkumisest veel oimetult vennikeselt.„Lähme, ma näitan.”

Autoni jõudmise ajaks oli sell ennast juba kogunud. Kui talt päriti, kuhu tuleb asjade järgi sõita, oli mees uuesti mälu kaotanud.   

„Noh, kuhu?”
„Millest te räägite, ma ei tea mitte midagi,” ütles vana nüüd juba päris söekalt.
„Hästi, siis läheme jaoskonda, mis sa arvad, et seal treppe ei ole, kus komistada,” irvitasid mendid.
„Treppe? Oot, aga, kui ma…”

Mehikese jutt katkestati jõhkra naeruga. „Muidugi treppe. Need on seal kõrgemad, lennumaagi pikem. Kas tõesti hindad oma elu nii vähe? Kus asjad on?”

Kes teab, kas vana kukkus ise, või aidati teda sealjuures kaasa. Kuid igatahes otsustas ta edaspidiste võimalike õhulendude vältimiseks näidata kätte varastatud asjade asukoha. „Mina seal korteris ei käinud. Seda tegi Zajets. Ma ainult aitasin müüa. Aga suurem osa asju on tema juures kodus,” seletas mehike.

Sõideti Zajetsi manu.

„Tee lahti Zajets see olen mina, Vaska,” oli vana  ukse taga bravuurikas. Uks avanes ja vargast Zajets, nii 30-ndates sell, väänati pikema tseremoonitsemiseta põrandale. „Kus asjad on,” päriti temalt.
„Millised asjad, aia, valus on, ma ei tea mitte midagi”” üritas Zajets esialgu vastu punnida.
„Tead, küll, tee kähku,” kamandati teda. Vist, tõepoolest vist – keegi ei mäleta – näidati Zajetsi tagumikule ka kumminuia.

Kuigi Zajets oli pisut kangema iseloomuga kui tema vanem kaasosaline, meenus ka temal lõpuks varastatud asjade asukoht. Isegi see meenus Zajetsile, kuhu ja kellele ta oli jõudnud muist varastatud esemetest müüa. Muide, see tõsiasi maksis käpardist vargale hiljem valusalt kätte. Nimelt oli kurikael varastatud videomaki jõudnud maha parseldada ühele keldripoe omanikule, kes samuti oli kunagi vargustega leiba teeninud. Selle eest kinnigi istunud. Poeomanik Sanja, kuulnud, et teda käidi politseist otsimas, ilmus kohusetundliku kodanikuna ise jaoskonda. Mõistnud, mida talt nõutakse, hakkas ta esialgu vastu punnima. „Mul pole mingit makki,” seletas ta.

„Hästi, siis teeme sinu juures läbiotsimise,” ähvardati varastatud kraami ostjat.

Kogenud mehena – mentidega ei tasu tülli minna, hakkas ta ääri-veeri pärima.

„Aga, kui ma maki üles leian… Kuidas ma siis oma raha tagasi saan,” tundis eksvaras huvi.

Siinjuures leitigi kompromiss. Lepiti kokku, et Zajets lastakse kambrist välja täpselt tunni aja pärast ja keegi ei tunne huvi, mil viisil ta koju jõuab… Aga makk olgu olemas.

Mõlemad pooled pidasid kokkuleppest kinni. Huvi – seda muidugi tunti. Aknast oli näha, kuidas Zajetsile pakuti küüti Sanja punases kaubikus.

Hiljem tuli välja, et Zajets ei saanudki kerepeale. Kui, siis õige pisut. Karistuseks oli ta remontinud keldripoe tagaruumid, sest maki eest saadud viissada krooni oli jänku (Zajets – vene keeles jänes) jõudnud juba ära kulutada.

Siin olgu vahepeal märgitud, et kuigi ülekuulajad olid eestlased, siis ülekuulatavad seevastu vene rahvusest. Need eestlased valdasid vene keelt vabalt.

See viibki aga õigustatud küsimuseni, kuidas saavad tänapäeva noored Eesti politseinikud üldse venekeelses seltskonnas hakkama. On vist tõesti koomiline vaadata, kuidas trükisooja tunnistusega värske eesti soost politseinik kogenud vene rahvusest kurikaela üle kuulab. „Skažiite požaalusta, kak võ ukrali veši iz etoi kvartirõ?” (öelge palun kuidas te sellest korterist asjad ära varastasite).” Loomulikult saadab kurjam sellise ülekuulaja pikalt. Kuid just selliseid ülekuulajaid saabus toonasest Riigikaitse Akadeemiast karjakaupa. Kõrgelt haritud ja tarka ennasttäis kaadrit.

Kas meil on ikka tarvis kehtestada põikpäiselt igal pool seda va keeleseadust, mis ajab kogenud ja õppinud inimesed riigistruktuuridest eemale?  Mida teeb ainult eesti keelt rääkiv ment Sillamäel? „Skažiite požaalusta,” pärib politseinik kurjamilt.

„Da pošjol tõ nahui,” vastab kurjam. Kak bitj datj… (Žargoonis kindlasti, raudselt. Tõlkimatu sõnademäng)

Tegelikult olidki sageli just juhused need, mis aitasid kaasa korterivaraste tabamisele. 90-ndate keskpaigas tegutses Koplis näiteks kahtlemata kõige nooremate korterivaraste jõuk Eestis. See jõuk koosnes nagamannidest, kellest noorim viis ja vanim kümme aastat vana,  kätte saadi nad samuti suures osas tänu juhusele.

Tegutses see muukraua abil kambakesi korteritesse tungiv seltskond peamiselt Kalamajas. Muukur oli neil seitse aastat vana. Iga põnn rabas kaasa midagi väärtuslikku ja pani plagama. Kord isegi koju jõudnud korteriomanikku trepikojas peaaegu pikali joostes.

Kraam viidi kohtumispaigas ootavatele „onudele”, kes andsid jõnglastele raha hamburgerite ostmiseks. Onud saadi kätte just tänu hamburgeritele. Nimelt õnnestus leidlikul ooperil Milleril samasugust hamburgeritaktikat kasutades onude ja nagamannide kohtumiskoht välja peilida ja onklid ka kinni võtta.

Vahest muutusid korterivargused aga isiklikuks. Seda eriti siis, kui rünnati mõne tuttava elamist. Või veel hullem – ohvriks oli ment või korter mendi elukoha vahetus läheduses. Siin tehti juba tõsist operatiivtööd.

Bõtavuhhi
Muidugi ei tegeletud väljakutsetel ainult korterivarguste, märatsevate hullude, väsinud alkohoolikute ja muu eelpool kirjeldatuga. Tuli lahendada kontrolli alt väljunud perekonnatülisid, kakluseid, tegeleda kehavigastusi saanud inimestega.

Kehavigastuste ja peretülide osas olid Kopli elanikkonna rahvuslikku omapära arvestades kõige ebameeldivamad bõtavaja noževajad ehk siis olmenoad.

Enamalt jaolt tekkisid sellised olukorrad abielupaaridel ühise viinavõtmise ajal. Võetakse koos viina. Võib-olla oli keegi veel külaski. Ja järsku tuleb kas mees- või naispoolel, vahet pole, meelde kaaslase aastatetagune kõrvalhüpe. Või hakatakse vaidlema – kumb oli suurem riigimees, kas Stalin või Lenin?

Purjus peaga on ka kõik solvangud kiired keelele tulema. Ja siis ei peagi nõrgema närvikavaga vaidleja vastu ning haarab oma sõnadele suurema kaalu andmiseks esimese ettejuhtuva asja järele. Kuna tavaliselt peetakse selliseid olenguid köögis, on selleks mõjutusvahendiks harilikult tavaline kööginuga. Sellega siis teistpoolt usinalt rapitakse. Muide, paljud on arvamusel, et vaatamata kalašnikovi automaatide rohkele arvule maailmas on levinumaks tapavahendiks siiski lihtne kööginuga.

Läks hästi, kui sealjuures saadi ainult vigastusi. Hullem oli olukord siis, kui vigastustesse keegi ka ära kooles. Tõsi, noahaaval ja noahaaval tegid mendid aeg-ajalt vahet. Vähemalt nii räägiti.

Oli ju üldjuhul teada, kas näiteks mees peksab oma naist tihti. Kui peksis, siis sellest väidetavalt ka mõnikord lähtuti. Vaadati, kas tegemist on spontaanse tüli või siis viimase piirini endast väljaviidud naise meeleheitliku vastuhakuga igapäevasele vägivallale…

Ja nii oligi tegelikult toona teatav tõepõhi all anekdoodil, milles kirjeldati väljavõtet politseiraportist „Kannatanu kukkus kolm korda järjest kööginoa otsa, mille tagajärjel ka suri”.

Siiski olid sellised järeldused erandlikud. Kõik teadsid, et midagi sellist on võib-olla kusagil juhtunud, kuid keegi ei teadnud, kellel ja millal. Ega eriti uuritudki.

Alam-Koplis Ankru tänava barakktüüpi elamus võtsid isa ja poeg koos viina. Nagu ainsaks pealtnägijaks olnud pereema hiljem seletas, ei andnud esialgu küll midagi märku sellest, et kohe-kohe on puhkemas paras veresaun. Ta ei osanudki tegelikult lõpuks öelda, mis isa ja poja vahel puhkenud sõneluse põhjustas, kuid pojuke, kellel vist viskasid muidu kriminaalse minevikuga issilt saadud triibulised üle, haaras köögis (sic!) lauanoa (sic!) ja tõmbas sellega läbi taadi kaelaveeni.

Nagu pärast sündmuskohale jõudnud tohtrid kommenteerisid, oli lõige olnud perfektne. Juunior, nähes, et seeniorist hakkasid elumahlad välja jooksma, pani leekima.

Pereema teavitas juhtunust häirekeskust. Kuigi tavaliselt ei jõudnud operatiivgrupp sellistele väljakutsetele enne kiirabi saabumist,  siis seekord valves olnud ooperi õnnetuseks jõuti.

Sündmuskohal avanev vaatepilt oli õõvastav. Nuga saanud mees oli lohistanud ennast pikka väliskoridori ja nõjatus poolistukil teadvusetult vastu aastaid pesulappi mittenäinud  seina.

Kõikjal tema ümber oli veri. Seda oli seintel, seda oli põrandal ja seda tuli järjest juurde. Vägisi jäi mulje, et keegi on hoones siga tapnud.

Ooper kummardus mehe kohale ja püüdis sõrmedega haava kinni suruda. See tal ka õnnestus. Saabus kiirabi. Mehele osutati kohapeal hädapärast esmaabi ja juba kihutatigi kannatanuga haigla poole. Mendid said alustada oma tööd, alustada paberimäärimist.

Ekspert tegi pilte, ooper küsitles majaelanikke. Ootamatult tundis ooper kurgus ebameeldivat tunnet. Mehe pilk jäi peatuma koridoripõrandal juba hüübivale verelombile. „Huvitav, inimveri hüübib seenekujuliselt,” märkis ta endamisi. Nüüd hakkas ta juba tajuma inimvere lõhna. Seegi erines näiteks loomavere lõhnast ja tekitas pööritust. Ta lõpetas oma töö, istus dežurkasse ja minestas… Tea, kas ülepingest, tea kas vere nägemisest või lõhnast...

Laibad
Linnades ei vaeva inimesed oma pead sellega, kes elab nende vahetus naabruses. Ükskõiksuses ei pöörata eriti tähelepanu sellelegi, kas tänavaserval vedelev inimene on haige, purjus või hoopistükkis surnud. Seetõttu ei olegi suurlinnades haruldased mõned päevad maas vedelenud surnukehad või korteritest leitud juba roiskuma hakanud inimesed.

Erandiks ei olnud ka Kopli, suurt asotsiaalide hulka arvestades asuti laipade arvu poolest vahest isegi esirinnas. Politseil oli surnukehade leidmise korral oma kindel roll. Tuli välja selgitada kes on surnud, kas tal on lähedasi, kas surm oli vägivaldne või mitte. Oli leiutatud isegi termin – vägivallatu surnukeha. Oli hea, kui surnu juurest leiti dokumente, mille alusel sai selgeks, kes on seekord paremasse ilma lahkunud. Dokumentide puudumisel tuli surnult võtta ka sõrmejäljed. Ja võib ette kujutada, kui mõnus on võtta sõrmejälgi „kliendilt”, kes on seda näiteks suvel nädalakese põõsa all juba oodanud.

Paldiski maanteega ristuv Sõle tänav on Tallinna üks tuiksooni. Koplit risti läbiva uulitsa ääres asuvad bensiinijaamad, selvehallid, haiglad ja suured kortermajad. Kokkuvõtteks võib öelda, et liiklus tänaval on tihe isegi öösel. Seda kurvem on asjaolu, et üks paremaid näiteid inimeste ükskõiksusest pärineb justnimelt sealt.

Suvisel keskpäeval teatati korrapidamisteenistusele Sõle tänava ääres tuduvast joodikust. Kordnikud, kes salaja lootsid, et ehk võtab alkohoolik jalad alla ja vabastab neid enese tassimisest, jõudsid kohale tunniga. Seejärel läks aga sebimiseks. Kordnike kutse peale kihutas Sõles magava „joodiku” juurde juba täies koosseisus operatiivgrupp. Põhjus, miks mendid ennast ootamatult liigutama hakkasid, oli aga lihtne. Lamaja, umbes 60-ndates aastates meesterahvas, ei olnud teps mitte uinuv joodik.

Mees oli surnud, tema lahtiste silmade kallal olid kärbsedki juba maiustamas käinud. Lahkamisel selgitati hiljem välja, et vanahärral oli olnud südamepuudulikkus.

Kogu juhtunu muutis aga eriti küüniliseks mentide väljanuhitud teadmine, et mees oli samas asendis, jalgrajast umbes kahe meetri kaugusel, lebanud juba kolm päeva…  

Tegelikult võiks isegi öelda, et tänaval surnud mehel vedas. Ta vedeles ainult kolm päeva. Mõnel, oma korteris siit ilmast lahkunud inimesel, nii hästi ei läinud. Sellised lahkunud, õigemini nende välimus, oli suureks katsumuseks mitte ainult omastele. Juhul muidugi, kui neid oli. Mendidki elasid neid vaatepilte unes kordi ja kordi uuesti läbi.

Tegelikult tundus isegi uskumatu, kui kiiresti algavad suletud akendega korteris inimkeha lagunemisprotsessid. Koplis diskuteeriti sellel teemal nii mõnigi kord, kusjuures kõik üritasid üleelamisi kirjeldada võimalikult värvikalt laskudes perversselt nüanssideni ja unustamata sealjuures märkida oma leidlikkust.

Üldiselt oldi veendunud, et kõik kodused loomulikud surijad lebavad kõhuli. Oldi kindlad, et esimesed vaglad ilmuvad inimkehasse kusagil nädala pärast. Kahe ja enama nädala möödumisel on laipa aga juba raske kui mitte võimatu liigutada, sest nahk ei hoia organeid-jäsemeid enam koos. Seda vähemalt suvel.

Muidugi pole need arvestused täpsed. Seda ühel lihtsal põhjusel – politsei puutus juhtumiga kokku alles siis, kui naabrid üksiku inimese puudumisele tähelepanu pöörasid. Ja tähelepanu pöörati tavaliselt siis, kui naaberkorterist immitsev hais väljakannatamatuks muutus…

Leidlikkuse kirjeldamisel jõudsid mendid pea alati ka jutuni, mille peategelaseks oli trupvoz (laibaauto). Enamus oskas vesta, kuidas laibaveomasina töötajad keeldusid korterist lagunevat inimkeha välja viimast, kuidas on viina eest palgatud bomže surnukeha kokku korjama jne. Kurb, kuid tihti, väga tihti, läksid just sellisel viisil viimsele teekonnale üksikud inimesed.

Pisikene korter Ankru tänaval. Naabrid teatasid, et alkohoolikust naabrimees on surnud. Venelastest koosnev operatiivgrupp sõitis teadet kontrollima. Tõepoolest, umbes 12-ruutmeetrises toas lebas tühjade pudelite, purkide ja muu risu sees vatijopesse-pükstesse riietatud mehe surnukeha. Hakati otsima dokumente. Pass leiti vaat et ainsaks mööbliesemeks oleva väikese kummuti sahtlist. Passi vahelt pudenes välja ajahambast puretud dokumendifoto. Fotol – Eesti Leegioni univormis lahkunu. Ooper, venelane, ei mõistnud oma sõnade järgi hiljem kuidas riik, mille poliitikud teenisid raha mitmete vaprat vabadusvõitlust kirjeldavate raamatute üllitamisega, ei suuda hoolitseda nende väheste veel elus olevate meeste eest…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s