Katsejänesega Pärnu ristmikel

Anti Dühring
vabakutseline kirjatsura

Valgusfooridega reguleeritud ristmikud Pärnus on üldjuhul hädas suure koormusega. Kui autodel on liikumine tavaliselt isegi hõlbus, siis jalakäijad, eriti aga abivahenditega tänavail liikujad, peavad ohutuks teeületamiseks tegema spurte. Sageli lootma ka juhtide heatahtlikkusele ning pingetaluvusele nõrgemate osas.


Viimased eluskatsed Pärnu fooride ja pärnakatega toimusid sajandi alguses. Eesti vaat et kuulsaima ja huumorisaadetest tuntud linnapea ajal. Toona lõpetas stiihiliselt tekkinud ummikud abilinnapea Peeter Saunpere, kes seadis foorid vanale töörežiimile. Täna liiguvad sõidukid vaatamata kolmanda silla puudumisele suhteliselt sujuvalt.
Siiski kostub sotsiaalmeedias aeg-ajalt märkuseid, et jalakäijad kakerdavad sõiduteedel punase tulega. Jalakäijad annavad vastuseks turmtuld sõidukijuhtidele, põhjuseks täispritsitud riided või juhtide tahtmatus lubada kahe-, kolme- või neljajalgseid reguleeritud ristmikel üle tee. Vaidluse kolmandaks osapooleks on politsei, kes püüdvat heleroosa fooritulega teeületamist lõpetavaid jalakäijaid.
Olles veendunud, et oma silm on kuningas, suundusime õhtusel tipptunnil asja uurima, katsejäneseks liikumispuudega inimene, kes kasutab liikumisel igapäevase abivahendina tugikeppi.

Tallinna maantee ja Jannseni – Rääma ristmik soodustab rikkumisi
Tallinna maantee, Jannseni ja Rääma tänavate ristmik, mis on Pärnu üheks tuiksooneks. Vana-Pärnust kesklinna suundub pikk autorodu, Uus-Saugast tuleval liinibussil on raske ennast Jannseni tänavale manööverdada. Teda lihtsalt ei lasta läbi. Laseme katsejänese autost välja ja hakkame jälgima, kuidas tal õnnestub ületada ristmik erinevatel suundadel.
Katsejänes alustab tugikepi välkudes liikumist Tallinna maantee sillapoolselt osalt, suunaks Rimi kõrval asuv bensiinijaam. Vaevalt süttib roheline ning katsejänes alustab liikumist. Ohutussaarele jõuab ta tänavaületajate seas viimasena. Endiselt on fooris roheline tuli. Katsejänes jätkab liikumist. Ootamatult tekkib huvitav moment. Tallinna poolt tuleva sõiduki juht näeb küll teed ületavat katsejänest, kuid vaatamata sellele ta kiirendab. Sooritab pöörde Jannseni tänavale ja kaob. Katsejänes seisatab, roheline foorituli vilgub ja muutub punaseks. Liiklusseaduse kohaselt peab katsejänes nüüd kiiresti tegema valiku. Kas minna tagasi ohutussaarele või üritada siiski jõuda päästvale kõnniteele. Katsejänes valib viimase ja kõnniteele jõuab ta juba „tugeva” punase tulega.
Tema kommentaar: „Üldiselt võib Pärnu autojuhte teiste linnade juhtidest eristada hea liikluskultuuri poolest. Peaaegu alati lastakse puudega inimene üle tee. Eriti veel, kui nähakse, et jalakäija niiöelda lõpetab manöövrit.”
Soostume katsejänese selgituse ja kogemusega ning eeldame tõesti, et juhtunu oli pigem erandiks kui reegliks.
Katsejänes jätkab trampimist. Bensiinijaama poolt üle Tallinna maantee nurgal asuva alkoholipoeni jõuab ta kenasti. Kas ka tagasi? Paraku mitte. Vastupidisel suunal süttivad foorituled jalakäijatele tsükliliselt. Katsejänes ületab ohutussaare, poolel teel tema ja kõnnitee vahel hakkab roheline vilkuma. Katsejänes annab oma kahele koivale ja tugikepile gaasi juurde, ristmiku ületamisel põleb fooris juba niinimetatud „heleroosa” foorituli.
Tema kommentaar: „Üks hullemaid teeületuskohti Pärnus. Siin ei ole hädas ainult puudega inimesed. Ka kahel jalal korrektselt liikujad patustavad tihti. Tahtmatult. Eriti sügisel-talvel ja varakevadel. Kui oma kohale platseerub harjumuspärane ja sügav porilomp bensiinijaama poolses otsas. Tahad kuiva jalaga üle pääseda, siis oled sunnitud rikkuma reegleid. Hea, et autojuhid on sellistel juhtudel üldiselt arusaajad. Seda ei saa aga öelda mõne korravalvuri kohta.”
Ta toob näiteks juhtumi paari aasta tagant, kui erariietes politseiametnikud varakevadel jalakäijaid kontrollisid. „Õkva minu taga võeti üks proua, kes porilombist mööda pääseda soovis, vahele. Kah heleroosaga. Kedagi ei huvitanud porilomp ega inimlikkus. Koostati protokoll ja kõik. Äkki tegid Paikuse politseikooli noored praktikat,” märgib katsejänes irooniliselt.
Tallinna maantee, Jannseni ja Rääma tänavate ristmiku ülejäänud osad ületab meie katsejänes peaaegu probleemideta. Roheline foorituli ainult vilkus, kui ta oma liikumist lõpetas.
Tema kommentaar: „Jõuab küll üle. Ainult pingutama peab tublisti. Samas ei saa ühiskond reguleerida ennast lähtuvalt puudega inimese vajadustest. Siiski, kuidas saavad hakkama inimesed ratastoolis. Või minust veelgi väetimad. Eks peavad aega varuma.”

Kesklinna ristmikud on peaaegu talutavad
Teatri ristmikul ei pidanud me katsejänest autost välja laskmagi. Meie silmade ees alustab Vee tänavalt Pika tänava ületamist tugikepiga vanaproua, kes tegigi ära meie katsejänese töö. Vanaproua reageerib stardis rohelisele tulele esimeste seas ja lendab rajale. Vaatamata heale stardile on vanaproua distantsi keskele – Pika tänava keskele – jõudmisel oma edumaad kaasstartijate ees juba maha mängimas. Kuid proua ei jäta jonni ja jätkab vaevalist edasirühkimist. Veel natuke ja finiš juba paistab. Kuid siiski ei. Finišiks olevale trotuaarile vanaproua õigeaegselt ei jõua. Diskvalifitseerime tema, sest fooris lõi särama jälle kord „heleroosa”.
Katsejänese kommentaar: „Nii ja naa ristmik. Ületatav teatava pingutusega. Mina jõuan enam-vähem üle. Väetimad mitte. Sekund-paar jääb vajaka. Kõik sõltub stardist. Kui roheline ristmikuni jõudes juba põleb, siis teele ma ei roni. Ootan järgmist rohelist.”  
Ringi tänava ristmik Port Arturi juures on katsejänese sõnade järgi sarnane eelmisele. Tõsi, väikese konksuga. Sügisel-talvel-varakevadel on lombid loomulikult Pika tänava mõlemal poolel. „Kuiva jalaga üle tee pääsemiseks tuleb sisse teha haak,” märgib katsejänes. Hoopis hullem olevat tema sõnade järgi kallak, mis jääb Ringi tänavale endiste maaliinibusside peatuste poole. Sinna, kus varem peatusid Tallinnasse suunduvad bussid.
„Keegi on sinna ehitanud… ei tea nüüd, kas puudega inimestele, ratastoolis sõitjatele või siis jalgratturitele, kallaku. Las kallaku ehitaja proovib korra ise jää- või veelibedat kallakut mööda ohutult ja ninalikäimata kõnniteelt sõiduteele astuda. Isegi kuiva ilmaga on see ohtlik. Tasakaalu osas. Tavaliselt kaotab libetakistuse ületamisega olenevalt ilmast kuni kaks sekundit, mis tekitab jälle võimaliku rikkumise ehk teeületuse lõpu „heleroosa” fooritulega,” muljetab katsejänes.

Jälle matsist autojuht
Niinimetatud surnuaia Selveri ehk Tammsaare tänava ja Riia maantee ristmik on Pärnus üks nooremaid. Linna poole jääva osa Tammsaare tänavalt üle Riia maantee ületab katsejänes probleemideta. Sama muretult kakerdab ta ka üle Tammsaare tänava Raeküla suunas. Probleemseks kujuneb ootamatult Selveri poolt uuesti üle Riia maantee pääsemine. Kuni ohutussaareni liigub meie katsejänes sujuvalt ja heas tempos. Näib, et distantsi viimasegi osa läbimine ei tekita probleeme. Aga võta näpust. Tammsaare uulitsalt kiirustab Riia maanteele parempööret tegema üks heledat karva auto. Ta ei tee katsejänest märkamagi, sooritab pöörde ja liigub kiiresti Papiniidu poole.
„Kuradi blondiin, napilt oleks üle varvaste sõitnud. Nagu oleksid mu varbad mingisugused kümme käbi kusagil puu all, millel igaüks tallata võib,” kirub pahane katsejänes, kes ülejäänud teelõigud läbib enda sõnade järgi probleemideta.
Mere tänava ja Riia maantee ristmikul meie katsejänesel probleeme ei teki. „Mere tänavat paralleelselt Riia maanteega saab ka ratastoolis ületada,” nendib ta.
Papiniidu ristmik, mida samuti võib pidada linna üheks tuiksooneks. Katsejänes läbib kõik suunad edukalt, kuigi peab ohutussaartel seisatama. Kuid seda teevad teisedki jalakäijad.
Katsejänese kommentaar: „Üks paremini reguleeritud ristmikke linnas. Kõik on ilusasti läbi mõeldud ja, nagu näha, kõik ka toimib.”

Ohtlik ohutussaar
Viimane suurem fooridega reguleeritud ristmik jääb teele ette Raekülas. Seal, kus saavad kokku Pärnu ümbersõit ja Riia maantee. Foorid jalakäijatele töötavad tsükliliselt. Seetõttu peab katsejänes ohutussaarel seisatama. Siiski jõuab ta Raeküla poolt tulles tee ületada probleemideta. Riia maanteed seekord juba jõe poolt ületades teeme aga ohutussaarel ärevaks tegeva tähelepaneku. Seisatame ohutussaarel. Esmalt paarutab meist mööda võimas Lux Expressi buss. Kiirus pole tal kindlasti mitte 50 kilomeetrit tunnis. Ega ka 60. Pigem rohkem sinna 70-80 kilomeetri kanti tunnis. Katsejänes muljetab, et vihmase või lörtsise ilmaga saab ohutussaarel seisja kihutavalt bussilt kaela hea lahmaka vesist soppa. Mis teha, bussidel tuleb ju graafikust kinni pidada, mitte niisama molutada ja piirkiirust järgida.
Järgmisena vuhisevad meist mööda Pärnu ümbersõidult tulevad rekkad. Kõrvu neli võimast fuurat. Samuti paraja lauluga. Naudime värskelt põlenud diisli aroomi. Ootamatult märkame, et üks neist on pisut hädas ohutussaarelt ohutult mööda pääsemisega. Taganeme instinktiivselt. Mööda vuhiseva rekka fuurat ja meid lahutab vähem kui meeter. Tõesti, „ohutussaar”. Jääb teine ohutuse tagamiseks nii pisukeseks ja mannetuks.

Mai ja Tammsaare
Mai ja Tammsaare ristmik ei reguleeri eraldi jalakäijate ja sõidukite liikumist. Vaevalt jõuab katsejänes mainida, et see siin paistab hõlpsasti ületatav, kui oleme tunnistajaiks millelegi ohtlikule. Fooris süttib roheline tuli. Linna poolt alustab teeületamist noor, välimuse järgi 12-13-aastane neidis. Ta teeb kaks sammu ja tardub ehmatusest. Nimelt pöörab Mai tänavalt samal ajal Tammsaare peale üks hõbedane jaapanlane, mis kiirelt gaasi andes kaob Karja tänavasse. Vot sulle siis liikluskultuuri. Tüdruk pääses napilt õnnetusest. Ja seda kõige tavalisemas liiklusolukorras. Huvitav, mis kohaga see hõbedase jaapanlase juht mõtles? Või kas üldse mõtles.

Igatahes vaikib hetkeks olukorda näinud katsejänes ja nendib: „Eks puudega inimesed oskavad ka enda üle naerda. Eriti pärast tööhõivereformi. Nii nendimegi, et läbi viiakse uus ja veelgi edumeelsem reform”.
Muheledes tähendab katsejänes, et sotsiaalministeeriumist on alguse saanud nii mõnedki head algatused. Alustades aktsiisirahade viimisest lõunanaabritele, lõpetades magusamaksu kehtestamisega.
„Nüüd plaanivat sotsiaalministeerium koostada koostöös siseministeeriumiga eelnõud, mis jõustumisel peaks lubama pensionäridel ja puudega inimestel ületada fooridega reguleeritud ristmikuid muuhulgas ka punase tulega. Eelnõuga nähtaks ette aastas ligemale 85 miljoni eurost kokkuhoidu riigi fiskaalkassas, nagu armastas öelda endine rahandusminister Sester,” naerab katsejänes koju suundudes. Anekdoot või mitte, igatahes tõesti. Meie invaliidid suudavad ka enda hädade üle naerda. Küsimus vaid, et kaua?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s