Margo Märtsoo – Linnaametnike ja jalgratturite tutvumisõhtu möödus oodatust diplomaatilisemalt

18485389_10155473691294574_7606999533261420321_nViie aasta jook​sul, mil olen mõttekaaslastega keskmisest rohkem huvi tundnud Pärnu kergliikluse vastu ning sellest läbi Pärnu Rattarikkaks grupi pärnakaid teavitanud, oli nüüd tegemist esmakordse kohtumisega, kus samas ruumis istusid koos Pärnu linna planeerimisosakonna esindajad ning pedaalijad, kes unistavad turvalisemast ühendustest erinevate sihtpunktide vahel.

Et tulevikus oleks lisaks Jaansoni rajale võimalik ka teistel marsruutidel sõita rahulikult, ilma segavate faktoriteta nagu äärekivid, ohtlikud ristmikud, pimedad nurgad, kuhu taha nägemiseks ei pea hiilima jne.

Saali oli kogunenud ligemale 30 pärnakat, kel oli soov anda edasi oma idee linnavalitsusele.

Kas nendest nõuannetest tulevikus midagi paberile jõuab ja kauges tulevikus ka reaalsuseks saab, seda näitab aeg. Peale koosolekut valitses saalis viibijate hulgas pigem seisukoht, et tegemist oli rohkem sissejuhatusega sügisestele valimistele ning muutusi tuleb veel pikalt oodata.

Alustuseks tuli planeermisosakonna poolt palju ilusat juttu, mille käigus räägiti juba valminud kergliiklusteedest või kohe-kohe algavatest ehitustest. Tundus, et sellega suudeti publik sedavõrd ära võluda, et teravamat diskussiooni saalis terve koosoleku ajal õieti ei tekkinud, kuigi nii mõnigi saalist tulnud arvamus oleks võinud ametnikul veidi vererõhku kergitada. Kahjuks öeldi vaid, et olukord on meil linnas üle keskmise hea ja kohe-kohe muutub see veel paremaks.

Ei saa öelda, et see arvamus oleks täiesti vale, olukord paraneb tõesti turisti jaoks, kes soovib minna randa ja pärast jäätist sööma. Olukord paraneb ka pärnaka jaoks, kes tahab perega peale tööpäeva lõppu midagi enda tervise heaks teha. Eelpool mainitute vaatenurgast on olukord täitsa hea. 10km/h äärekividest vaikselt üles ja alla veereda pole eriti häiriv (aga ilma oleks kindlasti veel parem). Olukord pole aga enam nii ilus, kui pärnakas kasutab ratast tööülesannate täitmiseks või tööle sõitmiseks ja seda aastaringselt. Meie linnas vaadatakse selle inimese peale kõveralt ja nimetatakse rattafanaatikuks, kel pole üleval korrusel asjad päris korras. Eeskujulikes rattariikides aga selliseid “nalju” taluma ei pea, vaid peetakse loomulikuks, et sul on kodus rohkem kui üks ratas, ühega sõidad talvel, teisega suvel, kolmandaga teed trenni ja neljandaga käid perega matkamas.

Teistele ametnikele linnaekskursiooni tehes tõesti ei märka kõiki takistusi, mida linnaarhitektid ja planeerijad on lasknud ratturitele ette ehitada. Sõites kiirusega 10km/h ja kolleegiga vesteldes ei märkagi äärekivi aga 30km/h tunnis sõites ja igapäevaseid tööülesandeid täites võtab kõrge äärekivi teised mõõtmed, samuti kurvid, teede pidevad ületamised, mida annaks korralikul planeermisel vältida.

Toon näitena planeerimisosakonna nö “töövõidu”, mida pidevalt seinale kuvatakse ja paberile kirjutatakse – Liivi tee ja Paide mnt ühendus, mis valmis umbes kuuke tagasi. Tegemist on olulise lüliga, aga kahjuks on lahendus päris suurt kriitikat väärt. Lõik on kõigest u 600m, aga isegi selle jupi juures tuleb autoteed ületada. See tähendab ratturi jaoks pidurdamist, veendumist, et tee ületamine on ohutu, uuesti hoo kogumist ja seega ka ajalist kaotust. Nüüd, kui objekt valmis, on näha, kuidas ratturid ülekäigukohta reaalselt kasutavad – nad sõidavad selle otseks, paberil plaanitud nurka enamasti sisse ei tehta. Rattasõit peaks olema ajavõit, mitte vastupidi. Kõike seda kriitikat oleks saanud vältida, kui rattatee oleks kulgenud tänava ühes küljes, või ma eksin? Miks nii tehti? Vastuseks, et eramaa ja teisiti ei olnud võimalik. Tundub, et linna valitsevad maaomanikud, mitte linnavalitsus. Arvan, et mingi kompromissini oleks ikka olnud võimalik jõuda, kui seda oleks väga tahetud.

Peagi peaks algama Tallinna mnt kergliiklustee uuendamine, mille pikkuseks umbes 1km.

Kas sellest võiks oletada, et ka seal lõigul tuleb paar korda tee poolt vahetada, et jõuda sihtkohani?

Kui see nii peaks olema, siis ei tule ühtegi kergliiklejat linna juurde.

Miks teistes linnades eelistatakse jalgratast autole? Sest rattaga saab otsemini ja seega kiiremini kui autoga. Kui aga linn annab Pärnus nii kergelt järgi, siis on oodata rattateid, mis mõeldud turistidele kruiisimiseks, mitte selleks, et linnas väheneks igapäevane autoliiklus.

Siinkohal aga pean targemaks end pidurdada ja enam mitte etteheiteid teha ning oodata, kas kohtumisel kõlanud ideedest ka midagi linnapilti jõuab või prooviti pigem hääli koguda.

Ja viimase asjana kiidan heaks Kati Ruubeli ettepaneku, mis sai alguse Karri Tiigisoone ettekandest, et Pärnu linnavalitsus võiks meile kõigile eeskujuks olla ning autod koju jätta. Kui on tõesti vaja seoses tööülesannetega asju vedada, siis minu teada on linnal selleks eraldi autod olemas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s