Kristi Roots: Lapsevanemate lõpukõne

Kallid lõpetajad, lugupeetud õpetajad, armsad vanemad ja kõik teised saalisviibijad.

Meie ees, selles hubases saalis viibib hetkel ligi 40 säravat, noort inimest, kelle emotsioone me küll reaalselt ei tunne, aga ometi lähedalt tajume. Oleme ju nende emad-isad, õed-vennad, õpetajad, lähedased. Pinged on langenud, algab aeg iseendale.

Sellises koosseisus ei kohtu te, kallid säravad siinviibijad, enam kunagi. On lapsevanemaid, kellel selline olukord elus esimene, ent ka neid, kellel mitmes laps põhikooli lõpetamas, aga tunne on ikka sama. Selles tundes on nukrust ja rahulolu, et laps on olnud edukas ja teinud iseseisvalt üle 9-aasta ulatuva hüppe. Jäävad sõpruskonnad, naljakad hetked ja ka valusad hetked. Tänasest elab meie ühine lugu edasi meie mälestustes. 9-aastat pole olnud lühike aeg!

Rännakem ajas tagasi: Kes teist mäletab oma esimest koolikotti? Minu esimene ranits oli neljakandiline ja roheline, sangadega postkasti meenutav nõukaaegne ranits, mõmmi pildiga. Sellest ei ole ühtegi jäädvustust. Nüüd on nutitelefonid, millega edukalt fotosid klõpsutada. On internet. Pole tarvis enam käsitsi, lehekülgede kaupa raamatuid ümber kirjutada ega tunde vihikute ääri joonida. Pole sulepäid, mis vihikutesse koledaid lärakaid jätsid ega ka mitte riidest taskurätikuid, kuhu tilkuvat sulge või nina kuivatada. Mõned lapsed tegid seda enesest mõistetavalt ka vaheldumisi…

Enamikul teist, kallid lõpetajad, on valikud edasiseks tehtud. Te pole enam need, kes kooliteed alustades. On aeg otsida ja otsitust kõvasti kinni hoida. Palju on leitud ent suurem osa alles avastamata. Soovitan siin jääda iseendaks. Mõnikord on vaja seista oma põhimõtete eest. Ja isegi siis, kui oled selles protsessis üksinda, ära kaota pead – enesele valetamine väsitab ega tekita püsivat rahulolutunnet. Vastuvoolus paigal püsimine on samuti edasiminek! Küll tuleb ka vajalik tuul, mis soovitud suunas kannab. Tähtsaim siin ilmas on armastada seda, mida teed ja jätta endast jälg, millele ka tagasivaadates tekib eriline tunne.

Üks legend kõneleb tuntud eepose kirjutajast Elias Lönnrotist nii: Elias istus lapsena puu otsas ja mõtiskles. Kui vanemad teda tööle sundisid, ta keeldus. Ta kirjutas oma mõtteid paberile ja üha luges neid üle. Viimaks, juba suure mehena tuletas ta seda oma vanematele meelde ja ütles: Kui ma oleksin nooruses aina rohinud ja riisunud, kes siis oleks Kalevala kirjutanud?

Lapsevanemad: Mõnikord ei pruugi meile meie lapse valikud meeldida: Meid mõjutab meie enda lapsepõlv ja soovid ent meie laste valikud on nende enda omad ja kui tekib ebaõnnestumisi, on need vaid verstapostid teel, mis loodud ületamiseks. Oleme neile toeks, nagu olime teel, mille finiš saabus viimase koolikellaga.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s