Kolme pommi vahel – VII

15940519_10211830365263694_9218184185295974229_nEriti kahtlustas ta eestlasi, sest oli veendunud, et kõik natskaadrid on Koplisse saadetud kui mitte Kaitsepolitseist, siis Politseiameti sisekontrollist vähemalt.  

Rajoon ise oli tegelikult üsna rahulik, lahendati peamiselt korterivarguseid ja tagantjärele vaadates tundub  kummaline, et just selles piirkonnas oli vaimselt ebastabiilsete inimeste hulk üsna suur. Ei oska sellele isegi põhjendust leida, vahest oli asi Seewaldi läheduses, kuid tavaliselt oli täiskuu ajal Pelgulinnas lahti täielik põrgu. Ja vähemalt ühe naisterahva jaoks selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Suhteliselt soe hiliskevadine täiskuuöö. Terve valvetoimkond oli rahul sellega, et vahetus oli olnud üsna rahulik. Ainult mõni korterivargus, ainult mõni joodik. Ei kakluseid, ei märatsejaid. Kõik hingasid kergendatult, vahetuse üleandmiseni olid jäänud vaid loetud tunnid.

Ootamatult prõmmis keegi hüsteerilise hädakisa saatel jaoskonna välisuksel. Prõmmimise põhjust uurima läinud  korrapidaja abile avanes õõvastav vaatepilt. Ukse juures seisis määramatus vanuses tüse ja paljasjalgne mingis rohelises ürbis ja pikas seelikus pearätiga  määrdunud naisolend, kes kriiskas valjult vene keeles: „Aidake, päästke.”

Abi lasi naisterahva sisse. Nüüd juba pisut rahunenud olevust vaadates sai selgeks, et tegemist on ligikaudu viiekümnendates eluaastates naisterahvaga, kes lisaks kõigele oli kaine. Tema kainus kompenseeris esialgu mammi suhteliselt seosetu jutu, pealegi oli ju näha, et tegemist on surmani ära hirmutatud olevusega.

Jutt, mida hirmunud vaeseke  rääkis oli aga selline.

„Ma elan üksinda oma kadunud isa majas Pelgulinnas. Saage aru, ma olen sügavalt usklik inimene ja mu satanistidest üleaedsed vihkavad mind selle pärast,” kogeles naine. Kui jutu seda osa võis isegi tõepähe võtta, siis järgnev osa, satanistliku rituaali kirjeldus, tekitas juba kahtluseid.

„Saage aru, täna öösel, minu aias, saatana kits tantsis ja rääkis inimkeeli. Nad tahavad mu ära tappa,” karjus mammi. Ta kiskus oma rohelise ürbi alt välja riidepalakasse mähitud kasti. „Ainult tänu sellele sain ma elusalt tulema,” pobises naine. Oma sõnade kinnituseks näitas ta palaka vahelt kasti, mis osutus õigeusu ikooniks.

Olukord kujunes keeruliseks. Ühelt poolt oli nüüd juba selge, tädikese kupli all ei ole kõik päris korras. Teiselt poolt võis siiski olla tõenäoline, et naise haigushoo võis esile kutsuda kellegi halb nali, seda enam, et satanism hakkas sellel ajal Koplis järjest enam populaarsust võitma.

Mammi kamandati dežurkasse ja sõideti juhtunut kontrollima.

Kohapeal asus suur kahekordne kortermaja, mille ainsaks elanikuks õnnetu hädaline. Sai selgeks, et naisterahva isa, kunagine tuntud usutegelane, oli eelmise vabariigi ajal olnud üsna jõukas ja haritud inimene. Korteris oli üks tuba muudetud raamatkoguks. Sealt võis leida juba tsaari ajal välja antud teatmeteoseid, raamatuid vene, saksa, inglise, eesti ja prantsuse keeltes. Seintel ikoonid, vanad litograafiad ning maalid. Kõik andis märku kunagisest jõukusest ja hiilgusest.

Ainuke, mida majas sees ega ka selle ümbruses polnud, oli tantsiv ja laulev  ja inimkeeli rääkiv kits. Puudusid ka märgid satanistidest.

Igaks juhuks otsustati naisele välja kutsuda eriotstarbeline just selliste juhtumitega tegelev kiirabi.

Sel hetkel mammi haigushoog ootamatult ägenes. Ta vupsas trepikojast välja, kisades sealjuures – nad on tagasi ja nad hakkavad kohe tulistama. Pea ees lendas naine kompostihunnikusse, kus ta palveid pobisedes tardus.  Mammi saadi politseiautosse varjule ainult väitega, et ärgu kartku, kõik politseimasinad on soomustatud ja kuulid sellest läbi ei võta.          

Hiljem, oli jaoskonnas sellel päeval tööl olnud valveooper püstihädas. Juhtunut ei registreeritud, seega polnud ka mingit materjali. Ainsana märkis toimunut ikoon, mille naine jaoskonda unustas.

Igaks juhuks, aga jaoskonnas võisid ka paberitega asitõendid, millel natuke väärtust oli hulkuma minna, paigutas ta ikooni oma seifi. Hiljem pelgalt uudishimust uurides, et mis ikooniga tegemist on, selgus, et tegemist on „kõigest” 18. sajandist pärineva Kaasani Jumalaema kujutava pühapildiga… See teadmine ooperit juba enam ei rõõmustanud, sest isegi ettekannet naisega juhtunu kohta ei olnud.

Kui nüüd mõni  „heasoovija” juhtkonnale koputab, et tal selline Jumalaema pilt jaoskonnas vedeleb, võidakse ta isegi vargaks tembeldada. Jutud ikoonist hakkasid jaoskonnas juba vaikselt levima.

Pääsemine tuli lõpuks ühel pärastlõunal mõni nädal hiljem.

Nimelt juhatati korrapidamisruumist tema kabinetti kaks naisterahvast. Pahane ooper ei saanud esialgu arugi, miks nad just tema juurde saadeti. Mingeid pabereid neil kaasas polnud ja naisi nägi ta samuti esimest korda. Kuigi… vanema näojoontes oli midagi tuttavlikku.

Kõik sai selgeks siis, kui naised viimaks rääkima hakkasid. Vanem naistest osutus nüüd juba haigushoost paranenud hädaliseks, noorem aga kiriku poolt temale määratud hooldajaks. Ja otsisid nad ikooni. Selle nad ka said… Kergendus oli mõlemapoolne.

Endine hädaline päris nüüd juba rõõmsaks muutununa ooperi nime. „Miks?” päris viimane. „Tahan teie hingeõnnistuse eest kirikusse küünla panna ja teie eest ka palvetada,” vastas ikooni tagasisaanud naine.    

Kuid Pelgulinnas oli ka teistsuguseid ning mitte ainult enestele, vaid ka teistele inimestele ohtlikke subjekte. Nii mõnelgi korral tuli mentidel tavakodanikke päästa meeltesegadusest tekkiva võimaliku tulekahju või siis, veel hullem, teisi ründava agressiivse hullu eest. Lugusid räägiti sellest, kuidas Discovery telekanalist innustust saanud mees kuhjanud oma korteris mööbli keset tuba ja üritanud seda lõunamaa saarte pärismaalaste kombel tantsu lüües põlema pista. Ja veelgi hullemast taadist, kes alatises varaste kartuses naabreid ründas ja lõpeks ühe kurikaela oma rõdul isegi „kinni püüdis”.

Taat ise elas aga Kolde puiesteel, muidu suht korralik härrasmees, aga paraku mõjutasid temagi mõtlemismasinat kuufaasid. Ja täiskuu ajal muutus härrasmees ülimalt kahtlustavaks. Ta takseeris pidevalt altkulmu trepikojanaabreid jättes viimastele mulje, et nüüd kohe lendab ta neile natti. Nagu sellest veel vähe oleks painas ta aeg-ajalt politseid väljakutsetega – temal olla õnnestunud järjekordne kurikael kinni püüda. Ja sellistele väljakutsetele tuli alati reageerida, mis sellest, kui kohapeal selgus, et neljanda korruse rõdul polegi kurjamit ja teki alla ei olegi varjunud pisikest halli habemega vanameest.    

Mis seal salata, väljakutsel ja väljakutsel tehti muidugi vahet. Kui oli teada, et kutsujaks on inimene, kes kaebab, et KGB uurib elektrikiirtega tema aju, või mees, kelle väitel tahetakse tappa John Lennonit ja ta lubab kuriteo ärahoidmise eest tänutäheks välja arvestada päevad, millal ment parimas sugulises potentsis on, suhtuti sellesse kergelt. Üldjuhul selliseid ignoreeriti.

Eks kutsujadki olid stabiilsusperioodidel õnnelikud, kui meeltesegaduses tehtud valeväljakutse eest trahvi ei väänatud. Samas oli ka teistsuguseid, kes alati helistades nimetasid, et minu nimi on näiteks Fjodorova ja niikuinii te välja ei tule, kuid arvestage sellega, teen teie käitumise peale kaebuse prokuratuuri. Kahju, kuid oli ka selliseid.

Võzov
Tegelikult oli sõna võzov ehk väljakutse vitsaks, mis pani politseimehhanismi tööle. Samas jäi kodanike jaoks tihti arusaamatuks, et miks näiteks korterivargustele ei reageeritud nii kiiresti, kui filmides nähtud. Telemeeste loodud petukujutlus sellest, et politsei sarnaselt  kiirabile ja tuletõrjele vilkurite sähvides koheselt ka tavalisele korterivargusele lendab oli vale ja põhjustas mitmeid kaebusi.

Tavakodanik ei mõistnud, et palavamatel päevadel olid olemas järjekorrad, ja esimese prioriteedina teenindati neid väljakutseid, mis ohtlikumad või siis suuremad. Ja eriti tegid meele sapiseks need väljakutsed, mis olid küll oma olemuselt näiliselt tähtsad, kuid juba ette oli teada, midagi asjalikku sealt ei tule.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, mõjutas ja häiris näiteks kevadeti politsei tööd koolides alanud eksamisessioon. Kui koolitükid tegemata jätnud mürsik koolmeistri käest nuheldud saada ei soovinud, lippas ta tavaliselt lähima telefoniautomaadi juurde, valis numbri 110 ja teatas moonutatud häälel: „Koolimajas asub pomm, mis plahvatab kell üksteist.”

Kuigi juba ette oli teada, et mingisugust lõhkekeha koolis ei ole, kihutasid sündmuskohale patrullid, valveooper, kiirabi, päästeamet. Ja sina, kui sa veel samal päeval valves oled, pead nagu loll täies vormis evakueerima koolist õpilased, tagama ohutsooni, lühidalt tegema jupi tühja tööd, olles samal ajal edvistavate koolilaste pilkeobjektiks.

Eriti närvi ajasid sealjuures mõned pedagoogid, kes mõistsid samuti ettevõtmise mõttetust ja keeldusid seetõttu tundi lõpetamast. Kõige paremini iseloomustas  suhtumist sellistesse ettevõtmistesse üks spanjelist pommikoer, kes ühes koolihoones kõik läbiuuritud nurgad ja – see tegi valeväljakutsele kihutanud riigiametnikele veel eriti suurt heameelt – ka läbinuhutatud koolikotid elegantselt jalga tõstes uriiniga ära märgistas. Oli sellel penil alles põit!

Viha tegi aga see, et lollimängimisele kulunud aega oleks võinud märgatavalt kasulikumalt ära kasutada. Viha tegi ka korrapidaja, kellele „suursündmusest” otsekohe raport tuli kirjutada. Ja viha tegi õnnetu korteriomanik, kes tühjaks tehtud korterist ja kauasest politseiootamisest tekkinud emotsioonid saabunud mendi kaela välja valas.

Korterivargused olidki teiseks ja ka kõige levinumaks väljakutse liigiks, kusjuures neidki tuli kummalisel kombel hooaegadena. Oli päevi, kus Koplis ei tõstetud üles (üles tõstma – tuletatud venekeelse vargažargooni sõnast podnjat, tähendab korterivargust üldiselt) pea ühtegi kodu ja oli päevi, kus neid tuli ridamisi. Meetodidki, mida kasutati korterisse pääsemiseks olid hooajalised.

Näiteks ei osanud oma kodu kindlustamiseks raudukse paigaldanud inimesed oodatagi, et juhul, kui uksel on Türgi päritolu ukselukk, on see paigaldatud „turvauks” tegelikult pättidele sõnumiks: „Tulge ja astuge sisse, vaeva te palju nägema ei pea.” Põhjus iseenesest lihtne. Kurjamid said üsna kähku selgeks, et kui sellise luku võtit saab kasutada ristpeaga kruvikeeraja asemel, siis on võimalik kasutada ka kruvikeerajat ukseluku võtme asemel…

Ja kuigi rahvasuu räägib, et varas jätab vähemalt nagi seina, tuli ei jäta sedagi, siis Koplis ei pidanud see mõttetera küll tihti vett. Oli tõesti selliseid, kes võtsid kaasa ainult nips- ja väärtasjakesi, mida hõlbus rahaks teha, kuid oli ka selliseid, kes võtsid kaasa näiteks koduse pesumasina ja uue, veel pakendis elektripliidi.

Ka avastusprotsent oli korterivargustel madal. Sedagi lihtsal põhjusel. Kui eeldati, et korterivargustega tegelev ooper küsitleb lisaks avalduse vastuvõtmisele ka naabreid ja naabermaja elanikke, siis tegelikkuses oli see juhtkonna helesinine unistus. Kellel on nii palju aega, eriti kui valveooperil istub tagumikus karjuv korrapidaja kuue järgmise väljakutsega.  Nii võetigi avaldus, tehti sündmuskoha vaatlus ja paar pilti, lisaks rikuti seadust. Nimelt ei tohtinud enne kriminaalasja algatamist avaldajat tunnistajana üle kuulata. Samuti polnud lubatud tunnistada avaldajat ei tsiviilhagejaks ega kostjaks. Kuid siiski seda tehti. Aja kokkuhoiu huvides. Ja kui hommikuti materjale kontrolliv Kuzmitš nägi, et need ebasääduslikud paberid on puudu, siis sõimati patustaja läbi nagu poisike.

Siiski on ekslik arvata, et Koplis korterivarguseid üldse ei avastatud. Avastati ja sealjuures tekkis mitmeid kurioosumeid.

Ekslik on ka arvata, nagu oleks korterivarguste ohvriteks sattunud inimeste pakutud kahtlustatavad jäetud täiesti tähelepanuta. Hoopiski mitte. Mõnel korral osutusid saadud vihjed vägagi kasulikuks ja neid järgides leiti üles enamus jalad alla võtnud väärtesemetest. Oleks vaid alati aega olnud neid vihjeid järgida…

Kui valveooper samal hommikul Maisi tänaval üles tõstetud korterisse jõudis, leidis ta eest närvilise omaniku, kes arvas teadvat, kes ja kuhu tema väärtusliku vallasvara  hiivas. „Need on mu naabrid,” ütles omanik veendunult.

„Eile käisid nad minu käest viinaraha laenamas. Ma ei andnud. Täna hommikul läksin tööle. Kui paari tunni pärast tagasi tulin, oli korter tühi. Aga naabrite juures käib veel praegugi võimas pidu,” põhjendas kannatanu.

Ooper, ajanud tavalise paberikraami korda, läkski naabrite manu. Pidu oli küll juba lõppenud, kuid siiski vedeles teise korruse avatud uksega korteri esiku põrandal purupurjus naabrimees, nii 50-ndates aastates venelane.

„Noh, aja nüüd jalad alla. Sina tead, kes su naabrinaise korteri tühjaks tegid,” äratati magajat.

See, ajanud silmad korraks lahti, saatis äratajad nahui ja sättis end poolelijäänud uinakut jätkama.

Nahui saatmine ja üldse ebaaustav suhtumine mentidesse ajas viimased närvi. Magaja aeti nüüd, pisut tooremalt muidugi, jalgadele.

„Räägi, kurat, muidu läheme jaoskonda,” ähvardati. „Lähme…”

Olgu vahepeal märgitud, et pärast Teist Maailmasõda ehitatud majades olid küllaltki järsud trepid. Ja purjus, raudus kätega mehel, keda mendid jaoskonda vedada tahavad, oli väga raske nendest treppidest alla saada. Tea, kas ka tahtmist.

Viimasel trepil juhtuski õnnetus. Joobnu kaotas tasakaalu, tegi kukkudes salto ja maandus kivipõrandale. Mehe pea mürtsatas sealjuures vastu maad viimasena, keha järel… jämedast malmtorujupist kõigest mõne sentimeetri kaugusele. Mees ei liigutanud. Mees ei oianud. Jumal tänatud, vähemalt hingas.

Üks mentidest pööras igaks juhuks teiste tähelepanu väga tähtsale asjaolule: „Ta kukkus ise. Pidage seda meeles.”

Kas ikka kukkus, küsisid tegelikult iseendalt kõik asjaosalised hiljem. Tõtati mehe juurde. „Elus?”

„Just nagu elus.”

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s