Jähuud VII: Mai ja Raeküla eripärad

20170612_125621Anti Dühring
vabakutseline kirjatsura


Kindlasti on tarvis kiita Mai ja Raeküla elanikke, kes oma kodude ümbruse heakorda hulga panustanud on, kuid neiski piirkondades võib kohata märke jähuude tegevusest, mille jälgi usinad kojamehed kiirelt koristavad.

Pärnut hõlmavat jähuujahti kokku tõmmates jätsime Mai ja Raeküla viimasteks. Taustauuringud lubasid arvata, et selles piirkonnas jähuudel pikka pidu ei ole. Ümbruskond olevat puhas ja usinad prügijähuud prügimägesid omatahtsi kokku tassinud ei ole. Küll aga ajavat noorjähuud mere äärde viivate teede ümbrusesse jäävates varjulistes kohtades peo- ja vanainimeseasju. Aga sellest juba allpool.

Ringkäiku alustasime Pärnu Mai Kooli tagant. Kohe hakkas silma koomiline seik, kus elumaja ette oli ühele tänavapoolele paigaldatud parkimist keelav liiklusmärk. Jäi mulje, et heleda Ford Focuse omanik ei olnud oma neljarattalise sõbra parkimiskoha üle eriti kaua pead murdnud. Mõeldud-tehtud. Jätame sõiduki kooliga külgnevale haljasalale ja mured ongi murtud. Ühelt poolt ei asu sõiduk märgi mõjualas ja teiselt poolt on auto ka kindlalt pargitud. Mis sellest, et kooli kõrvale jäävale haljasalale. Kas sel viisil vilistades pargitud sõiduki omanikku saab nimetada parkimisjähuuks, seda meie ei tea. Kuigi tahtmine on.

20170612_130120Remmelgad murduvad tuules
Edasi kunagise linnakarjamaa äärde jäävate majade poole. Tõesti, ilus on. Kiiged lastele, suurte puude alt roogitud võsa. Ei ole vedelemas prügijähuudele iseloomulikke prügikotte ega ka vanu rehve. Suitsukonidki on maas pigem erandiks.
Jupikese Mai 25 asuva hoone poole minnes on tunda, et Pärnu on ikkagi mereäärne linn. Koos sellest tulenevate hüvede, kuid ka tormituultega. Seal, kus vanemad elanikud äkki mäletavad veel 1980ndatel rajatud asfaldiga kaetud väljakut, kus muiste talviti liuväligi laiutas, on tuuleiil murdnud hea jupi suurest remmelgast. Sama elamu hoovis on sarnane saatus tabanud teistki puud. Näib olevat juhtunud hiljuti, saemehed pole murdunud tüvejuppe veel ära jõudnud koristada.
Merega piirnev kergliiklustee on hooldatud. Siin-seal hakkavad silma elektrikarjuse traadid, mis peaks inimesi rannaveiste eest hoidma. Või hoopis veiseid inimeste eest?
Kuigi olime kuulnud kaebuseid, et linnaveiste kergem ja paksem häda tegevat liiga ümberkaudsete majade elanike haistmismeelele, siis meie nosplid seda ei tundnud. Äkki oli süüdi nohu või tugev tuul lahelt, meie veiste tegevuse subproduktide haisu igatahes ei tundnud.
Taamal kõrguva linnuvaatlustornini tohtis autoga sõita. Seal saime esmakordselt aimu, kuidas veedab aega noorjähuu.
Maas vedeleb ohtralt korke õllepudelitelt. Kirjadega Saku Ice. Kõrval laiali suitsukonid. Daamidele mõeldud peene filtriga sigarettide omad segi tavalistega. Nendega, mida mehed imevad. Tahaks omaette ümiseda: „Mööda teed, mis on konidega kaetud…”. Siiski ei ole konisid palju. Näib, et keegi hooldab platsi. Hämmastama paneb noorjähuude lohakus. Kõigest mõne meetri kaugusel on korralik kaanega prügiurn. Ja ikkagi loobitakse konid maha…
Muidu on kunagine linnakarjamaa muutunud. Kohatise paju- ja lepavõsaga heinamaa on kadunud. Nagu ka roostik. Harjumuspäraselt kohalt ei leia ka sonne. Kadunud on kiivitajad ja lõokesedki näivad olevat ära kolinud. Kuidagi steriilselt urbanistlikuks on muutunud see kant, mõtlen nostalgitsedes…
Elamute juurde tagasi jõudes jääb silma veel üks seik. Nimelt asuvad mitmel pool majade vahel üpris dekoratiivsed kumera kattega mitmevärvilised konteinerid. Klaasi, papi ja veel millegi tarbeks. Mujal Pärnus pole selliseid märganud. Hinge hakkab närima väike kadeduseuss. Huvitav, seal, kus on, sinna investeeritakse juurde. Kas Vana-Pärnus, Ülejõel ja Räämal ei elagi pärnakad, et seal endiselt kolekastid on? Või hooldab sarnaselt Tallinnale suvepealinna mitu prügifirmat? Ei tea, aga peaks uurima. Eriti veel sügiseste valimiste valguses.

20170612_133122Maitsetud piktogrammid
Raeküla poole liikudes ei jää samuti silma midagi koledat. Vahest on uuenduslik siiski teisaldatav välikemmerg, mis ilusasti lukus ja asub kohas, kus bussid ümber pööravad. Tore, et bussijuhte lõpuks inimesteks peetakse ega aeta võpsikusse ihu kergendama. Häirivad vaid kunstimaitseta jähuude spreivärviga tehtud piktogrammid peldiku uksel. No ei oska nad ei maalida ega  kirjutada. Millest tuleneb see mõne isendi vajadus oma oskamatuid sirgeldusi avaliku ruumiga jagada?
Eriti maitsetud piktogrammid katavad lähedal asuvat trafojaama. No teinud sinna siis vähemalt üks Mona Lisa repro. Või midagi kaasaaegsemat. Must Ruut, näiteks. Ei, jähuud õpivad seintel kirjutamise kunsti. Ja sedagi arusaamatute tähekombinatsioonidega.
Raeküla lõpus vahetult Tahkuranna piiril võimaldab üks tee veel autoga mere poole sõita. Nurk on varjuline, kogemus varasemast andis märku, et sealt leiame kindlasti midagi. Leidsimegi. Tee ääres on varjuline võsaga piiratud lagendiku moodi asi. Pingiga. Ümbrust vaadeldes mõistsime, siin on peetud nii mõnigi alkopiknik. Ja mida teeb jähuu, kui alkoholist jõudu ammutab ning „meheks” muutub? Ta asub mingil kummalisel põhjusel demonstreerima oma jõudu. Just seda demonstratsiooni märkis näiteks kraavis vedelev ja raskuseks tsemendiga täidetud autorehv, mis varasemalt oli tõenäoliselt toeks mõnele liiklusmärgile.
Tee lõppeb lagendikuga, mida võib suure hädaga parklakski nimetada. Lagendik või parkla või noorjähuude kohtumispaik, kuidas kellelegi meeldib, on aga väärt täpsemat kirjeldamist.
Esimeses järjekorras märkame valget karva sportautot, millel aknad läbipaistmatult higised. Hästi, ei hakka inimest segama. Las puhkab. Autost eemal paistab aga puruks tallatud CD plaat. Selle kõrval pudelid, korgid ja konid.

Lembeplats võpsikus
Ning preservatiivid. Me ei ole väärastunud ja ei hakanud kaitsekumme kokku lugema. Kuid neid oli hulgi. Kõige krooniks valendavad lompides peened rebitud paberitükid. Pealdisest võib saada aimu, tegemist on kellegi ja Swedpanga vahel sõlmitud kindlustuslepinguga. Ei tea, mis tekitas noorjähuus viha lepingu vastu. Suisa nii suure viha, et leping tuli väikesteks tükkideks rebida. Äkki oli viha põhjustajaks purunenud kumm, mida kindlustusleping ei hüvitanud või oli selleks siiski midagi muud. Me ei hakka müsteeriumisse süvenema. Tagasi Raeküla poole.
Seal, kus number 14 ümber pöörab, aimab silm midagi tavakohast. Nimelt jälge, mille jätab maha prügijähuu. Kõdunenud majast järele jäänud vundament võsas on mugandunud tavaliseks prügikonteineriks, kus leidub kõike. On nii vanu pakendeid kui ka mullust leherisu. Tõsi, siinne prügijähuu on vähemalt ökoloogilise mõtlemisega. Kui mujal on leherisu kilekottides, siis siin on see kottidest ilusasti välja soputatud. Äkki ei olnud siiski tegemist ökojähuuga, äkki hakkas prügikottidest kahju? Sinna saab ju midagi veel panna.
Samast kohast viib väike jalgradagi metsa. Sinna jääb vist kellegi elamine. Olmejäätmed on küll laiali loobitud, kuid koguses, mida tekitab üks inimene. Ja vaatamata võimaliku kodutu nõrgale positsioonile ühiskonnas annab jäätmete laiali loopimine märku tema jähuulikust mõtlemisest. Meie aga veendusime. Isegi kõige elitaarsemas elamurajoonis on vähemalt üks isetekkeline prügimägi. Mine tea, vahest ka mitu. Kuid meie leidsime vaid ühe.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s