Kolme pommi vahel VI

18308829_1339637692783248_1465632839_nAsja mõte oli iseenesest lihtne. Kõik teadsid, et politseinik oma ametlikust astmepalgast ära ei ela. Kõik teadsid sedagi, et lisatasu saamiseks käidi kõrtsides – poodides – hotellides mitteametlikul haltuural. Nii jõutigi tõenäoliselt järeldusele, et las teevad siis seda haltuurat ametlikult. Jaoskonnad said korralduse saata igal õhtupoolikul inimesi kesklinna politseijaoskonna käsutusse, mis suunas mehed õhtutundidel jalgsipatrullidesse.

Üllataval kombel muutus kesklinnas patrullimine isegi populaarseks, nii mõnigi mees sai sealt teise kuupalga lisaks. Üllatav oli seegi, et põhitöö kvaliteeti hilisõhtused jalutuskäigud kesklinnas ei halvendanud. Samas torkas patrullijatele kesklinnas silma mitmeid puudusi, mille lahendamine oli unarusse jäetud. Üks tõsisemaid probleeme oli näiteks loomulike vajaduste rahuldamine öises kesklinnas. Patrull kestis tavaliselt kusagil kella kaheni. Vanalinna kohvikud ja restoranid suleti seevastu kella 23 ringis. Ja mida sa hing teed, kui põis kipub lõhkema, aga kergendamiseks ühtegi kohta ei leia. Oleks siis vähemalt põis. Kuid mida teha siis, kui ootamatult tuleb raskem häda. Olgu öeldud, et täies vormis mõnda ööklubisse sisenemine tekitas tavaliselt ebameeldivaid sekeldusi. Vormi tõttu oli välistatud ka minek mõnda kangialusesse või maja nurga taha. „Kuidas sa rikud seda seadust, mille järgimist sa ise kontrollid,” tekkis paljudel õigustatud küsimus.

Nii võetigi appi mitmeid „leiutisi”.  Kui keegi märkas näiteks Musumäel pimedas muretult üksinda jalutavat politseinikku, siis tegelikult ta ei jalutanud ilmaasjata. Sest ilmaasjata ei sünni siin maailmas mitte midagi. Piinlik küll, kuid vormikandja lähemal silmitsemisel võis märgata tema ees looklevat veejuga. Nägugi oli tõenäoliselt viimase piirini viidud mundrimehel õnnis..

Kuid tegelikult olid need patrullid ja selle eest makstav raha paljudele õnnistuseks ja nii mõnigi mees tundis kahetsust nende lõppemise üle. On palju algatusi, mille poliitikud on põhjendamatult untsu keeranud. Ja nimetus poliitik, või veelgi hullem – advokaat mõjus enamusele meestele Koplis kui punane värv härjale.

Kopli poliitikutega õnneks eriti kokku ei puutunud, rajooni peeti jõukurite seas endiselt getoks. Kuid needki vähesed kokkupuuted mõjusid paljudele masendavalt, korduvalt räägiti „eriliste inimeste” ignorantsusest ja põlgusest tavakodaniku vastu. „Mina” näis olevat selliste härrade peamiseks mõtteväljenduseks.

Eriliselt paistis oma ülbuse ja kõrkusega silma rahvuslane ja kunagine Jänkiarmee Roheline barett Peep Pork. Poliitik oli enesele soetanud Kalamaja piirkonda kinnisvara. Paraku tekkis mehel konflikt naabritega, enamgi veel, tema korteris käisid kurikaelad ja hiivasid ära üht-teist erusõduri varandusest. Pork tegi juhtunu kohta avalduse politseile ja jäi ootama. Ootas ja otsustas siis asja uurima minna. Ja oh tema ebameeldivat üllatust, kui ta teada sai, et kriminaalasi on küll algatatud, kuid sellega on asi esialgu piirdunudki. Õlgkaabuga militarist suundus joonelt materjali menetleva aserist konstaabli Aslan Askerovi juurde. Keegi ei tea, mis kabinetis juhtus, kuid kõik nägid seda, kuidas vihast punetav Pork Aslani juurest välja tormas. Ja kõik nägid seda, kuidas sama vihane Askerov talle järgi lendas. Alles hiljem, pärast pikka pinnimist saadi Askerovilt teada, et Pork oli tema, kogenud konstaabli, otsekui poisikese tõlgiks kaasas olnud näitsiku vahendusel vähese eesti keele oskuse ja väidetava saamatuse eest läbi sõimanud.

Kahjuks ei teadnud poliitik, et Askerov on aser.. Ka ei teadnud poliitik seda, et  Askerovil oli sel hetkel menetluses ligikaudu 30 kriminaalasja. Poliitik ei teadnud, et sarnaselt talle süüdistas enamik kannatanuid varguses naabreid. Poliitik ei teadnud, et Askerov oli saanud kodakondsuse eriliste teenete eest. Ja need Askerovi, muide nimi tähendab türgi keeles sõdalast, teened ei olnud mitte pelgalt mölisemine vabaduse teemadel kusagil soojas saalis. Askerov oli nimelt relv käes vastu astunud majanduspiiripunkti rünnanud Riia OMON-lastele. Vot selline mees oli sõjamees – Askerov.  

 

Lisaks poliitikutele tekitasid palju paksu pahandust veel noored juuratudengid, kellele aeg-ajalt meeldis mängida vandeadvokaate. Ja seda kõike üsna proosalisel põhjusel. Nimelt ei võimaldanud toona kehtinud seadus politseil vandeadvokaate kinni pidada. Isegi puudutada ei tohtinud. Ja seda teadis loomulikult enamus juuratudengeid, kes mõnikord sattusid Kopli korterlõbumajadesse. Neid teenindanud prostituutide jõupingutustele vaatamata muutusid olengud sageli lärmakateks.

Juristihakatised tekitasid sel viisil paljudele probleeme. Esiteks korterlõbumaja naabritele, kes pidid järjekordselt taluma kõrvaltoast kostuvat trianglit. Teiseks klienditeenindajatele, kes soovisid kõike muud kui politsei tähelepanu. Kolmandaks loomulikult politseile, kes pidi pummeldajad hellitama-hooldama-kamberedama ja tegema teisi üsna vastikuid toiminguid. Mingil kummalisel põhjusel sattus pidutsejate seltskonda alati ka Tartu juuratudeng, kes  jaoskonda saabudes aega viitmata teatas: „Mina olen vandeadvokaat.” Muidugi ei esitanud ta selle kohta vastavat tõendit. Muidugi oli jupp tööd kontrollimaks libaadvokaadi andmeid Advokatuurist. Pea alati jäid libaadvokaadid vahele ning seda vaatamata sellele, et Internet oli siis alles uudne.

Selles osas olid tõelised vandeadvokaadid juristihakatistele täielikeks vastanditeks. Soliidsed, väljapeetud kuid sõltuvalt kliendist, kelle huve parajasti esindati, tihti valelikud. Otsiti vigu kinnipidamistel, käitumisel kinnipeetuga, sageli luuletati midagi juurdegi. Kuigi ebameeldivad, kuid siiski vajalikud. Advokaadid nimelt.

Veel kord mendid
Nagu juba öeldud, moodustas enamuse Kopli politseijaoskonna isikkoosseisust muukeelne seltskond. Nii oli 12 kriminaalpolitseinikust eestlasi kaks-kolm, arv varieerus, kümnest konstaablist kolm, kuuest juurdlejast üks ja seegi kirjaoskamatu, õmbluskooli haridusega näitsik jne.

Kõige rohkem leidus eestlasi korrapidamisteenistuses, kus neid oli tegelikult isegi enamus. Kolleegide saamatus riigikeelega asetas aga natskaadrid (natsionalnyi kadr – rahvuslik kaader e. eestlane) raskesse olukorda. Enamus menetlusse võetud eestikeelseid kriminaalasju rändas just nende laudadele. Seega oli neil ka töömaht üsna suur, mis tegelikult tingiski selle, et ka kaadrivoolavus oli suur. Joosti ära piirivalvesse, joosti ära turvafirmadesse, nii mõnigi leidis varju ja tööpaiga mõnes teises jaoskonnas. Kui muidugi suuremad tööalased tülid välja jätta, oli kogu seltskond sellegipoolest üsna sõbralik. Kuid igaüks oli isiksus. Ja veel milline…  

Nagu juba eelpool öeldud, oli Kopli jagatud kolmeks piirkonnaks: Kalamaja, Pelgulinn ja Kopli. Igas piirkonnas kamandas oopereid kriminaalpolitsei vaneminspektor, konstaableid seevastu vanemkonstaabel.

Kalamajas oli ooperite juhtoinaks Miškin, sümpaatne 40-ndates eluaastates Leningradi kõrgema miilitsakooli lõpetanud mees. Tema olemust ilmestas alati lai naeratus ja keegi ei kuulnud tema suust mitte kunagi ühtegi vandesõna. Sellele vaatamata oli tema kuritegude avastamisprotsent üsna suur, oluline on märkida, et eesti keelest sai mees ainult aru. Rääkida ei julgenud, kartis pilkealuseks sattuda. See kartus läkski tegelikult mehel lõpuks maksma töökoha, räägiti, et keeleeksamil oli muidu nii soliidne ooper istunud punastades, suugi oli mehel otse vett täis olnud. Siiski oli Miškin tõsine spetsialist, raskemad,  tihti ka huvitavamad, kriminaalasjad võttis ta sõltumata keeleoskusest endale.

Üheks huvitavamaks tema menetluses olevaks asjaks oli materjal, kus käsitleti Tallinnas ootamatult puhkenud raha sisaldavate raudkappide varguseid. Ühel korral ronis Miškin sel põhjusel isegi Pelgulinna territooriumile. Viimastel ei olnud selle vastu muidugi midagi, üks materjal kaelast ära.

Selliseid rahakappide tühjendamisi oli Koplis mitu ja alati näitasid kurikaelad ennast suurepäraste spetsialistidena.

Näiteks siseneti ühes tööstushoones rahakapini jõudmiseks majja remondis oleva trepikoja kaudu, seejärel lõhuti auk ühel kolmandal korrusel asuva kabineti seina ja jõuti juba ühte kõrvaltrepikoja kabinetti. Kõrvaltrepikojas lõhuti põrand, sel viisil pääseti juba teise korruse kassaruumi, kus asuski raudkapp. Sissetungijad ei hakanud raudkappi kohapeal lahti muukima. Keerulist talide ja köite mehhanismi kasutades hiivati kapp kolmandale korrusele ja sealt jalutas see omakorda meeste tuldud teedpidi tagasi. Lahtikeevitatud seif leiti hiljem Stroomi ranna äärselt tühermaalt. Töö oli puhas, isegi signalisatsioon ei hakanud tööle.

Teine selline raudkapp viidi ära ühest Kopli tolle aja suuremast selvehallist. Sealgi olid kurjamid oma teekonna hoolsalt ette planeerinud. Esmalt mõeldi signalisatsioonile. Selle väljalülitamiseks kasutati miskit elektroonilist seadeldist, mis sätiti telefoniliinide jaotuskappi.

See tehtud, asuti juba tõsisemalt asja kallale. Kauplusesse siseneti klaasuksest, tõenäoliselt kasutati filmides nähtud klaasinuga, seejärel muugiti lahti juba kassaruumi uks. Raudkapp lohistati koridori, kus see ka lahti keevitati. Kõik kaasa ja minema…

Kohalejõudnud politseinikud ja eksperdid said selgi korral konstateerida ainult kurikaelte puhast tööd, maha ei jäänud peale tühjaks tehtud seifi ja mõne klaasikillu midagi. Loomulikult pälvisid sellised kurjamid Miškini suure tähelepanu – mine tea, neid lahendades meenusid talle ehk õpinguaastad Piiteris.     

 

Koplis täitis Miškinile sarnast funktsiooni vaneminspektor Petrov, keda on tegelikult üsna raske iseloomustada. Lühidalt, samuti 40-ndates kohusetundlik ja kiire tööhobune. Tõsi, võib-olla üks eripära. Ühistest joomingutest hoidis ta sageli kõrvale. Keeleoskuski pisut parem kui teistel. Alluvadki Petrovil temasugused korrektsed. Alluvatest üks, eestivenelane Semjonov, täitis Koplis oma hea riigikeele oskuse tõttu eestlase kohuseid.

Tegelikult Kopli ehk Nižnije Kopli (Alam-Kopli), nagu seda piirkonda nimetati, Kalamajast ja Pelgulinnast oluliselt ei erinenudki. Vaid ühiselamuid oli seal rohkem – näiteks kurikuulus Kopli  84 ühikakompleks. Sellest ka materjalide eripära. Peamiselt peksmised, röövimised, vähemal määral ka korterivarguseid. Viimastest üks, vargus kontorihoonest, on väärt lähemat kirjeldamist.

 

Kopli ooper Semkin, vaikne ja tagasihoidlik noorepoolne mees, oli korra tõsiselt hädas Kopli ühes kontorihoones möllanud kummituse või siis väga omapärase huumorimeelega varganäoga. Lugu oleks iseenesest tavalinegi, kui sinna poleks segatud paras ports müstikat. Ühel varahommikul kontorihoonet koristama asunud koristajamammi marssinud kõige kõrgema ülemuse kabinetti ja märganud üllatusega, et selle uks ei ole lukus. Veelgi suurem oli tema üllatus, kui ülemuse laual avastas ta munaresti kanamunadega. Kohusetundlik mammi lippas ehmunult kabinetist minema ja helistas eesruumis asuvalt sekretäri telefonilt ülemusele. See tehtud, silkas mammi tulistvalu teiselt korruselt esimesele korrusele, välisukse juurde ülemust ja politseinikke ootama.

Saabujad läksid kabinetti ja tõesti, rest kanamunadega oli kohal, ühtegi inimest peale nende hoones aga  polnud. Kabineti aknadki suletud nii nagu ülejäänudki aknad hoones. Lisaks fikseeriti, et hoonest midagi kadunud ei ole.

Valves olnud Semkin kehitas õlgu ja asutas ennast minekule.

Sellega polnud müstiline lugu aga veel lõppenud. Sama päeva õhtul kutsuti Semkin uuesti kohale. Seekord oli kutsujaks ülemus. Nõutult käsi laiutades juhatas mees saabunud ooperi uuesti oma kabinetti. Munarest, mis hommikul oli lauale maha jäänud (arvati et äkki on näiteks sekretär selle maha unustanud), oli  kadunud. Resti asemel toretses laual nüüd puitplaadile põletuspliiatsiga joonistatud vene bard Vladimir Võssotski portree.

Ülemus veel selgitas, et munarestist ei teadnud ka vahepeal töölt lahkunud sekretär midagi, majas ei olevat peale tema ja saabunud politseinike enam samuti hingelistki. Kummaline oli aga see, et hetk enne munaresti asendumist laulja portreega oli ta kabinetist välja tulnud ainult hetkeks, et kontrollida, kas välisuks ikka lukus on.

Välisuks oli lukus, lukus olid ka töölt lahkunud töötajate kabinetid, mida seekord, nagu ka aknaid, kontrolliti eriti põhjalikult. Majas polnud hingelistki. Kadunud polnud samuti mitte midagi. See lugu jäigi lahendamata.

Tõsi, ei ilmunud kabinettidesse ka  enam ei kanamune ega portreesid, kabinettidest ei kadunud samuti midagi…   Semkin kommenteeris hiljem, et barabaškadega (majavaimudega) tema sõdida ei suuda.     

Vaikses ja rahulikus peamiselt kortermajade ning eramutega kaetud Pelgulinna linnaosas ohjas oopereid kõiki ja kõike kahtlustav vaneminspektor Sannikov. Eriti kahtlustas ta eestlasi, sest oli veendunud, et kõik natskaadrid on Koplisse saadetud kui mitte Kaitsepolitseist, siis Politseiameti sisekontrollist vähemalt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s