Missioonitundega Sibeliuse Akadeemiasse

18902579_10209542296821684_688573989_nRaido Lill
muusikaüliõpilane
Anti Dühring
vabakutseline kirjatsura

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudeng Raido Lill on väga mitmekülgsete huvidega noormees, kes eelolevast sügisest alustab programmi Erasmus vahendusel vahetusüliõpilasena õpinguid prestiižikas Sibeliuse Akadeemias Helsingis.
Ennast iseloomustas noor muusik kui missioonitundega barokkmuusika tutvustajat, kelle hobideks on lisaks tennisemängule ja kokkamisele ka peotants.

Olete lõpetanud Pärnu Muusikakooli?

Täpselt. Minu põhierialaks oleva viiuli õpetajaks oli Anu Mänd. Kusjuures tema ema oli minu muusikaõpetajaks lasteaias.

Võib siis naljaga pooleks öelda, et teid anti lasteaiast muusikakooli käest kätte?
Põhimõtteliselt küll. Tõsi, vahepeal oli aastapikkune vahe. Aga jah. Anti mind ilusasti ja viisakalt üle.

Muusikakoolis õppisite viiuli erialal?
Jah. Viiuli erialal olin ma põhiliselt. Vioolat hakkasin rohkem õppima Pärnu Muusikakooli teisel õppeaastal.

18927343_10209542297181693_873470821_o
Noor mees ja vioola. Kas rohkem poppmuusika sugemetega asja ei ole soovinud teha?
Tegelikult sai üritatud. Küll vioola , küll viiuliga. Vioolaga Pärnus proovisime kambaga teha veidi Apocalyptica-laadset muusikat. Proovid meil küll siin-seal õnnestusid. Isegi küllaltki edukalt. Saada kokku neli keelpillimängijat pluss üks trummar – see polnudki nii lihtne. Eriti kui arvestada, et mängisid kaks tšellot, kaks vioolat ja trumm. Sellises koosseisus musitseerida oli tegelikult väga fantastiline.
Muidugi kuhugi esinema saada… eks me minu lõpuaktusel Muusikakoolis mängisime. Aastal 2010.

Lõpetasite muusikakooli Pärnus. Soovisite sellel alal edasi minna?
Edasi läksin Tallinnasse. Georg Otsa nimelisse Muusikakooli. Kandsin Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi, kuhu läksin puhtalt muusikakallaku pärast, kümnenda klassi ainehinded üle ja läksin. Kuigi ega mul üldainetes väga suurt püsivust ei olnud. Muusika kippus ikkagi tähtsamaks muutuma. Tegelikult oligi tarvis kiiresti teha mingi muudatus või otsus. Lisaks Otsa koolile kaalusin tegelikult ka võimalust minna Tartusse. Heino Elleri nimelisse Muusikakooli. Aga otsustasime siiski Otsa kooli kasuks.

Räägite mitmuses. Otsustasite koos perega?
Ei, otsuse tegin ise. Otsa kooli läksime tegelikult koos klassivennaga Ülejõe Gümnaasiumist. Ta oli ja on tänase päevani üks parimaid ja fantastilisemaid basskitarriste minu tutvusringkonnas. Pärast keskkooli tuli juba loogilise otsusena Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Tean, et tuleval õppeaastal olete juba Helsingis, Sibeliuse Akadeemias ? Kuidas teil õnnestus sinna pääseda?
See tuli juhuslikult. Programmi Erasmus raames. Mõte tekkis sellest, et õpin ju barokkvioolat ja tahan just sellel alal rohkem kogemusi saada. See omakorda tähendab seda, et pean barokkvioola ja barokkmuusikaga üldisemalt rohkem kokku puutuma. Just hariduslikult poolelt. Eestis tegutseb varajase muusika keskus alles teist aastat, sügisel saab kolm aastat tegutsemist täis. Aga Sibeliuse Akadeemias on vanamuusika osakond olnud tunduvalt kauem. Nüüd ongi küpsemas plaan teha magistriõpe seal. Praegu on tehtud avaldus minna vahetusüliõpilaseks üheks aastaks. Lihtsalt ettevalmistuse jaoks. Aasta pärast tulen Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse tagasi, lõpetan siin bakalaureuse ära ja pärast uuesti Sibeliuse Akadeemiasse magistrit tegema. See tähendab magistriõpinguid Soomes. Esialgu toetab õpinguid Soomes Erasmus. Teoreetiliselt on võimalik isegi ära elada. (Naerab) Muidugi on ka perekond toeks.

Kui suur kuulajaskond barokkmuusikal on? Tavainimese jaoks on ju see kõik niinimetatud klassikaline muusika?
Ütleme nii, et vanas Euroopas ehk nii Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias kui ka Inglismaal on barokkajastu muusika väga kõrgelt hinnatud. Muidugi jääb barokkmuusika eliitkultuuri hulka. Mees metsast sellist muusikat eriti ei kuula.

Seda ma silmas pidasingi. Kas pole hirm siduda ennast kallakuga, mis võib Eestis jätta laua leivata? Kas Eestis muutub teie arvates barokkmuusika populaarsemaks või on plaan siiski Eestist ära lennata?
Ikka on mõte väljapoole lennata. Vaadata ja õppida ning otsida võimalusi, kuidas Eestis barokkmuusika tutvustamisele laiemalt kaasa aidata.

Jõuamegi selleni, et proovisite korraldada kontsertsarja, kuid see ebaõnnestus?
Proovisime jah. Kontsertsarja korraldamisega olin seotud koos produtsendiga. Minu häda seisnes selles, et vahetult kaks nädalat enne esinemiste toimumist viibisin ise Lätis. Olin seotud Baltimaade Akadeemiate Orkestri proovidega. Eestis tegutsesin ise põhiliselt proovidega kontsertsarjaks. Proovidel osales tegelikult ligikaudu 20 inimest üle riigi. Mängijaid oli akadeemiast, Otsa koolist, teistest muusikakoolidest. Panime kokku kava ja esinesime kirikutes üle riigi. Kahjuks ei tulnud kokku piisaval hulgal kuulajaid, et oleks saanud piletitulust kõik kulud kinni maksta.

Praegu olete siis kirikutele võlgu ja ees on terendamas Niccolo Paganini saatus, kes kirikuvande alla pandi?
Tänase seisuga oleme võlgu kolmele kirikule. Hetkel pean kirikutega läbirääkimisi, üks kirikutest soostus juba rendihinda tunduvalt alla laskma. Pingutame, et võlgnevusi kustutada.
Arvan, et saame hakkama, sest lõpuks kerkib ju ikkagi üles küsimus, et mida me muusika tegemisega peale hakkame. See on minu küsimuseks. Miks me muusikaõpingutega tegeleme? Muusika, instrumendiõpe üldse, on individuaalne. Ja pole kerge. Noored peavad lavale pääsema ja sellele tahan ma võimalikult palju kaasa aidata. Ja tuua võimalikult palju noori muusikas Eesti publikuni. Nii suurel hulgal, kui vähegi võimalik.

Olete võtnud endale küllaltki raske missiooni?
Olen. Missioon on väljakutseid esitav. Minule valmistab see isegi rõõmu. Saad millelegi kaasa aidata. Ma ei istu vaid käed rüpes nurgas ega mõtiskle omaette. Asjal peab ikkagi missioonitunne sees olema.

Teil pidi enda vormishoidmiseks üks huvitav hobi olema? Pean silmas peotantsu.
Tantsimine?! Minu elu kõige tõsisemad edusammud olidki varem peotantsuga seotud. Tantsimisega alustasin viieaastaselt tantsuklubis Minifox. Treeneriks oli pärnakatele teada-tuntud mees nimega Ants Lopsik, kes tegutseb sellel alal tänase päevani. Pärast läksin tantsukool Revalia Pärnu filiaali, mille juhatajaks on Merle Klandorf. Minu vanemad koos teiste lapsevanematega aitasid filiaali Pärnus töös hoida.
Revalias jõudsime koos partneriga juba C klassi, juunior 1 vanusegruppi. Alates sellest klassist hakkasid tekkima ka suuremad nõuded esinemiskostüümidele.  Tegelikult oleks pidanud rõivistu eest välja käima toonaste hindadega üle 20 tuhande krooni. Sellest sündiski otsus, et tantsuspordiga ei saa sellisel kujul edasi minna. Täna aitab tantsimine füüsilist ja emotsionaalset poolt koos hoida. Kokku sobitada. See on lihtsalt puhas nauding. Otsingi tihti endale füüsilist tegevust tantsu vormis.

On teil teisi hobisid veel?
Olen käinud tennisekoolis. Lisaks meeldib mulle süüa teha. Ema nimelt õpetab mul Pärnu Kutsehariduskeskuses kokandust. Ja kuna ta varasem töökoht oli Pärnu Rannahotelli köögis, siis lapsepõlve nostalgilised mälestused sunnivad tihti kokanduseski kätt proovima. Ja poissmehe elu elades tahaks ju ikka vahest oma kõhtu rõõmustada. Viimasel ajal olengi tihti vaadanud Ramsay Gordoni kokasaateid. Päris huvitav on. Olukord köögis sarnaneb mõneti olukorrale orkestris. Kui peakokka-dirigenti ei kuulata, siis midagi välja ei tule.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s