Kolme pommi vahel – IV

18308829_1339637692783248_1465632839_nVaikset arutelu häiris kellegi meeleheitlik prõmmimine korrapidamisteenistuse võreuksele. “Kes kurat see veel on? On ikka alles öö,” kirus korrapidaja.

Võreukse juures seisid kaks venelannat. Üks vanem ja sassis juustega, öösärgile pealetõmmatud mantlis, toatuhvlid varbaotsas, silmad veekalkvel. Teine vandaalidega üheealine, efektne, värvitud – mukitud, miniseelik vaevu tagumikku varjamas, kuid sama õnnetu ilmega.

„Kus ta on,” kriiskas vanem naisterahvas. „Miks ta siin on, miks te lubasite teda maha lasta, laske mind mu poja juurde, ta ei ole midagi halba teinud,” hüsteeritses mammi. Korrapidaja – eestlane, otsustas, et paremini rahustab venelanna voolavat temperamenti Litvin.

Litvin suhtus oma ülesandesse hüsteeriline mammi maha rahustada väljapeetud soliidsusega. „Vaadake, proua. Teie poeg lõhkus riigi vara, see tähendab politsei aia. Teie poeg osutas riigivõimu esindajatele vastupanu. Need on kõik riigivastased teod ja selle eest on oodata karmi karistust. Muud ei saa ma teile midagi öelda,” selgitas Litvin.

„Saaksin ma teda vähemalt näha,” anus taltunud mammi.

„Ei,” kõlas Litvini lühike vastus.

„Miks, jumala pärast, öelge, on temaga midagi juhtunud?”

„Da, on obasralsa,” lõpetas Litvin vestluse.

„Kurat, neid mutte siia veel vaja. Varem oleks pannud poisid aeda parandama ja minema lasknud, nüüd on tunnistajad kah veel siin. Ooper tuleb varsti, kellel seda lamenti vaja on. Ma kontrollisin, poisid on mõlemad puhtad, karistusi ei ole. Nüüd hakka nende tulevikku persse keerama. Usun, et enda täissittumine jääb talle eluks ajaks meelde, enam ta nii ei talitaks,” pahandas korrapidaja.

„Täpselt minu mõte,” nõustus Litvin.

Võreukse poolt kostus veelkord koputamist.

„Kas kuidagi oleks võimalik midagigi ette võtta,” anus seekord venelannadest noorem.

„Põrgu päralt, parandage esialgu aed ära. Ooper, aga tema on meil kuri mees, tuleb varsti. Eks siis tema otsustab, mis edasi,” selgitas korrapidaja. Hetke pärast olid naised kadunud.

Poole tunni pärast kostus hoovist uuesti lärmi. Kõikseemees jaoskonnas lippas uuesti akende juurde.

Hoovis avanev vaatepilt oli lausa koomiline. Kümmekond haamritega varustatud naist, enamus hommikumantlites,  tagus ja kinnitas kangelaste lõhutud aialippe. Enamgi veel, tööga mindi sedavõrd hoogu, et naised kontrollisid ja kinnitasid uuesti ka ülejäänud lipid. Vahva, hommikul kell neli kostus Koplis rõõmsat haamritööd. Vene naine, see on naine, kes poja päästmiseks on võimeline keset ööd üles kihutama kõik sugulased ja tuttavad ning tegema seda, mida üks eestlane tõenäoliselt ei teeks. Antud juhul parandama hoogtöö korras politsei aeda.

Peatselt oli uus delegatsioon võreukse juures. Varem nii  hüsteeriline naine oli parandatud aiast tõenäoliselt enesekindlust saanud ning nüüd näis temagi juba olukorda teatava huumoriga võtvat. „Lubage ette kanda, aed on korras,” raporteeris ta muiates.

„Hästi, oodake,” vastas Litvin.

„Noh, enam vist pole põhjust neid kinni hoida,” päris abi korrapidajalt.

„Niisama ei saa me neid ka välja lasta, nad ju raamatust juba läbi kantud,” arvas korrapidaja. „Oota, kas neil dokumendid olid kaasas?”

„Ei, kontrollisime ütluste järgi.”

„Las emad toovad dokumendid, nii saame kolm tundi isikutuvastamiseks,” korraldas korrapidaja.

„Patsaanide dokumendid on teil kaasas,” usutles Litvin kangelasema.

“Jah, siin.”

Poistel lasti minna. Tõsi, korrapidaja ja abi nägid neid ükskord veel. Hommikul, kui vahetus oli lõppenud, seisid kaks nüüd juba kasitud-haritud noorsandi häbelikult  jaoskonna lähedal. Iga sellel ööl vandaalidega tegelenud ment sai tänutäheks kilekoti konjaki, suitsupaki ja ühe kilo apelsinidega. Ühtlasi anti vanne, et midagi säärast enam kunagi ei juhtu.

Muidugi peeti kinni ka teistsuguseid noorsande. Liiminuusutajate kõrval osutusid kõige ebameeldivamateks tõenäoliselt  uue spordiala – kotijooksu harrastajad. Just nende hulk hakkas 90-ndate keskel hoogsalt kasvama ja kotijooksjad olid vähemalt suures enamuses „sportliku saavutuse” ajal kained.  Kui lisada juurde, et ohvriteks valiti enamalt jaolt vanemaid naisterahvaid, keda lisaks kostitati täiendavalt kuklavõmmuga, ei suhtutud kinnipidamisel kotijooksjatesse mitte just eriti tolerantselt. Pahatihti said kotijooksjad saagiks mõnisada krooni, suurem kahju seisnes dokumentide – pass, pensionitunnistus jms. kadumises. Eriti hull oli olukord aga siis, kui röövitu kuklavõmmu tagajärjel kukkus ja kehavigastusi sai. Tihti raskeid. Need vigastused polnud kahjuks sugugi harvad.

Sellest ka kotijooksjate rohked kukkumised kinnipidamisel ja dokumentide kontrollil jaoskonnas. Põhjenduski lihtne. Kohtukull määras „sportlastele” tihti vaid tingimisi karistused.

Koplis räägiti lugu sellest, kuidas üks korrapidaja ei pidanud pingele vastu ja hakkas ise korda looma. Nimelt toodi jaoskonda, tõepoolest juhuslikult – patrull sattus läheduses olema, kotijooksja, kelle kontosse võis kanda vähemalt neli juhtumit. 20-aastane eestlasest suur ja tugev noorsand oli toodud jaoskonda vaid mõni hetk enne vahetuse üleandmist järgmisele toimkonnale. Nädalavahetusel… Ülemusi polnud majas…

„Ja sina, raisk, andsid vanamutile üle kaela ja võtsid ära tema kuu aja elamisraha,” räuskas korrapidaja.

Noorsand pööritas süüdimatult oma seasilmi, kogu tema olek näitas üleolekut politseinikest.

„Püüdsite kinni, mis siis. Nii või naa olen ma hiljemalt homme väljas. Te ei viitsi nädalavahetusel 102 vormistama hakata,” näis ütlevat kogu tema olemus (102 vormistama – toonase seadustiku järgi vormistama isiku 48 tunniks kinnipidamist ). Röövel oli juba kinni istunud, ta tundis karistussüsteemi pehmust. Seda tajusid nii kordnikud, ooper, korrapidajaabi kui ka korrapidaja. Viimane ei pidanud enam vastu. Rahulikult võttis ta seljast vormikuue, vöölt kadusid püstol, käerauad ja gaasiballoon, töötõendigi andis korrapidaja kolleegi kätte hoiule.

„Ma olen tavaline eraisik. Sellel mehel siin,” ta näitas kinnipeetud kotijooksjale, „on täielik voli mind rünnata. Ainult mina seisan siin tema ja väljapääsu vahel. Vanamutt sai vigastada, selge, ta oli nõrgem. Las nüüd proovib oma jõudu meestega. Mitte keegi vahele ei tule. Kui minust läbi läheb, on vaba. Saite aru? Te ei sekku. Mina vastutan!”

Keegi ei sekkunud… Kotijooksjal purunes ninaluu… Kaebust kurikael ei esitanud. Ega oleks saanudki. Sellised jutud levisid Koplis kiiresti. Kui oleks kaevanud, oleks ta lõplikult kaotanud loa rajoonis ringi käia. Siis oleks teda jahtinud juba ka omad.

Ka  naisi sattus Kopli jaoskonda suhteliselt tihti. Neist enamiku moodustasid asotsiaalid, kuid sekka sattus nii mõnigi nooremapoolsem ja alati oli nendega üks igavene häda.

Suviselt soojal juunikuu päeval tirisid kordnikud jaoskonda noore näitsiku, kes rohke alkoholikoguse tõttu oli heitnud puhkama värskelt värvitud pargipingile Stroomi rannas. Alguses olid möödakäijad, kes ka politsei välja kutsusid, kartnud,  et noorel naisel on päikesepiste. Alles hiljem patrulli saabudes selgus, et neidis oli silmini lakku täis. Kuidagi õnnestus kordnikel langenud kaunitar Suzuki Vitarasse vedada, pärast veel kirusid. Värske õlivärviga kaetud näitsik määris kogu nende masina barzilniku (Suzuki Vitara kong).  

Jaoskonnas tuli tüdruk aeglaselt teadvusele. Oi seda parimat venekeelset sõimu, mis siis kostus. „Mis su nimi on?”

„Poshjol tõ na…”

„Dokumente on?”

Vastus endiselt sama.

Lõpeks hakkas 18-aastane täidlane miniseelikus ukrainlanna mõistma, kus ja miks talle neid tüütuid küsimusi esitatakse. Ta otsustas flirtida arvates, et kuna kõik on ju mehed, on neil kõigil ainult üks mõttes. Seda ühte otsustaski neidis pakkuda.

Oma valge õlivärviga kaetud lopsakaid reisi enda meelest erootiliselt välgutades tegi ta korrapidaja abi Dedkinile ühemõttelise ettepaneku. Mis sellest, et tool, millel „hurmav” olevus istus, oli ülekaalulistelt  kintsudelt eraldunud värviga juba paksult koos. Mis sest, et Dedkin oleks sobinud talle isaks. Neidis oli veendunud, et kaup, mida ta pakub, ei jäta ükskõikseks ühtki püksikandjat.

Päris kahju teisest, kuid ta eksis. Dedkin, kellel kodus sama vana tütar, nägi ettepanekus kõike seda, mida eluaeg vihanud oli. Siiski otsustas mees mängust auga välja tulla. „Pakkumine on küll hea, kuid kas sul üldse on midagi, mida pakkuda? Äkki on sul seal ainult sääse lennuväli? Tead, parem on, kui lähed magad ennast kambris välja.”

See oli kõigeks valmis kaunitarile liig. Kõike ja kõiki vihaselt venekeelsete mattidega kattes hüppas neidis toolilt, ajas jalad harki, tõmbas seelikujupi üles  ja näitas, mis tal pakkuda on. Olgu öeldud, et hiljem ei suutnud pealtnägijad oma „visuaalsete vaatluste meenutustes” vuplite  olemasolu kaunitaril fikseerida, kaunitar ise rändas aga kambrisse. Välja magama.

Tütarlaps pääses alles õhtul, kui vennas talle järele tuli. Kadunud õeraasu leidmiseks ei pidanud vennake palju pead vaevama. Sõtsel polnud see esimene kord Koplis ebaõnnestunult „flirtida”.

Tegelikult ei toodud jaoskonda mitte ainult purjus naisterahvaid. Sageli sattus seelikuid politseisse varguskahtlustusegagi.
Üks sellistest oli niinimetatud „Lapsehoidja”. Noor 18-aastane eesti soost tüdruk, kelle kontosse kirjutati hiljem nii mõnigi korterivargus.
Tüdruku käitumisskeem oli tegelikult lihtne. Tütarlaps möllis ennast usalduslikku välimust ära kasutades tööle. Lühikese ajaga võitis ta pererahva usalduse.
„Mõelda vaid – puhas tütarlaps, hoolitseb lapse eest ja isegi koristab,” kinnitasid paljaksvarastatud ühest suust. Lõpuks anti talle korterivõtmedki.
Mõne aja pärast teatas maalt pärit neidis aga pererahvale, et tal jäid kodukandis vanemad haigeks ja vaja on sinna sõita.
Kurvastusega, kust sa ikka uue nii hoolsa lapsehoidja leiad, mindi lahku.
Pererahva kurvastus oli veelgi suurem hiljem, kui koju naastes avastati, et korter on tühjaks tehtud. Kodutehnika, riided, ehted, kõik vähegi väärtuslik läinud.

Kummaline tundus aga vanadele ooperitele tõsiasi, et korterisse sissetungimisel olid terveks jäänud kõik ukselukud. Hakati otsima seoseid, kui tüdrukul juhtus apsakas…

Kenal sügispäeval saabus jaoskonda tulivihane konstaabel Tõnis Jürimäe, kaasas vastupunniv käeraudades noor tütarlaps.

„Kurat, see eit tegi mul naiseõe korteri tühjaks,” pahandas konstaabel. Jürimäe kirjeldas, kuidas noorik sugulaste juurde tööle sattus. Esmalt oli konstaabli üpris korpulentne heasüdamlik kaasa kohtunud neidisega Kadaka turul, kus Jürimäedel oli kiirtoiduputka.

„Noh, seal ta mu naise ümber keerutama hakkas. Rääkis, et on lapsehoidja ja otsib tööd,” seletas konstaabel. Jürimäe kaasa võtnudki siis hädalise oma tiiva alla ja soovitanud teda oma õele.

Nagu alati, oskas uus lapsehoidja endast väga hea mulje jätta. Kuid seekord otsustas noor kriminaal oma käitumismalli pisut muuta. Tabanud, et Jürimäede juures on vara pisut rohkem kui tema senistel klientidel, otsustas ta tühjendamist alustada järk-järgult. Kuigi ta sai võtmed oma valdusesse üsna kähku ja kaaslastel olid neist juba duplikaadidki tehtud, venitas ta vanemate haigestumise ja lõpliku hoobi andmisega. Seekord tegi lapsehoidja oma tööd ettevaatlikumalt. Üsna kähku sai ta teada, kus pererahvas oma kassaraha hoiab ja varsti oli selge seegi, kus on perenaise ehted.

Kassarahast vaikselt osa näpistades ja mõningaid ehteid taskusse poetades oli ta endiselt usin koduabiline.

Paraku ei arvestanud lapsehoidja seekord perenaise alalise maaniaga kahtlustada kõiki ja kõike. Perenaine avastas üsna kiiresti, et, raha kaob kuhugile. Loomulikult ei osanud ta sealjuures kahtlustada lapsehoidjat. Vastupidi, varsti oli naine veendunud, et tema mees on hoopistükkis pettur, tal on kindlasti armuke, ühesõnaga täisvärk. Kodus läks klaarimiseks…

Keset klaarimist ja möllu saabus kohale sugulasest konstaabel. Tema tegigi viimaks nutika ettepaneku lugeda raha üle ning panna kirja rahatähtede numbrid. Jürimäe oli nimelt kuulnud kavalast lapsehoidjast, kelle lahkumisel lahkuvad kodunt ka pererahva asjad. Vandenõulased talitasid nõuande järgi ja lahkusid, lubades kohale kutsutud lapsehoidjale tulla tagasi mõne tunni pärast.

Tegelikult oldi kodus aga märgatavalt varem. Ei pea just miss Marple olema selleks, et teada, et kassaraha oli seegi kord puudu ning ka selle asukoht oli hõlpsasti etteaimatav – nimelt lapsehoidja käekott…

Lapsehoidjat jaoskonnas üles tunnistama panna ei olnud siiski lihtne. Ta punnis vastu. Ta salgas. Nii nime kui kogu oma eluloo oli ta ise endale välja mõelnud.

Saatus aga mängis neiule samal päeval veel teisegi vingerpussi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s