Kas mehed on alati süüdi

1Juula Heering
kuulaja

Tihti võib aastaid kestnud kooselu rikkuda vaid hetkeemotsioonist tehtud otsus. Otsus, mis kellegi kolmanda mesikeelse jutu tagajärjel viib perekonna lagunemise ja mõnikord ka võimaliku kriminaalkaristuseni.
Täpselt nii läks Pärnus ühe mitte just kõige tavalisema perega. Juhtus see, mida ei suuda kirjeldada isegi Mehhiko telenovela, kus õnnetu ja ilus peategelane pääseb hirmsa jõhkardi küüsist.
Eesti ei ole ei Mehhiko, Brasiilia ega Türgi. Ja jõhkard pole sageli tegelikult jõhkard ning suhete-tunnete rägastik viib meie loo hoopis kriminaaluurimiseni.
Ei, politsei ei algatanud uurimist mitte naisepeksmise paragrahvi alusel. Väidetavalt koheldi kehaliselt vääralt hoopis mesikeelset meesterahvast.
Üks täiesti tavaline noorsand (nimetame teda selguse mõttes Velloks), kes omal ajal oli halvale teele sattunud, leidis tütarlapse (teda nimetame Ritaks). Neiu, kes toona oli koos kellegi teisega. Neiu, keda toonane elukaaslane ründas väidetavalt noaga ja kasvatas rusikatega.

Päästetud hing
Vello oli Ritale meeltmööda ja Vello sekkus. Omades jõudu rusikates ja häid sõpru linnas, võitles ta uue ja ahistatud südamedaami eest. Ahistaja, kes polnud ka päris papist poiss, hakkas vastu. Mõelda vaid, tema omandit ja poksikotti himustab keegi teine. Juhtus, mis juhtus, igatahes politseiraportid sündmust ei kajastanud. Rita pääses ning ahistaja lõpetas oma rünnakud.
Rita oli nüüd Velloga koos.
Noored kolisid Vello juurde.
Vello ema, raske töö kõrvalt oma lapsi kasvatanud naine, võttis noored vastu. Ta ei teinud miniale tavakohasest rohkem etteheiteid. Isegi vastupidi. Lapselapse sünni võttis proua vastu rõõmuga, pigistades ühtlasi silma kinni osas, mis noorte käitumises meelt mööda ei olnud. Ta toetas ja avitas. Noor pere pidi ju jalad alla saama.
Vahepeal sattus Vello jälle pahandustesse. „Ei, ma ei ole kullatükk,” kinnitas nüüdseks meheikka jõudnud Vello. „Oli, mis oli. Kõike seda, mis kohtuotsuses kirjas ma nüüd ka ei teinud,” väitis ta. Tõsi ta ole. Suur ja suvepealinnas isegi kõmu tekitanud kriminaalasi päädis Vellole vaid lühikese istumisega arestimajas ning tingimisi karistusega, kusjuures kannatanutele on ta enda poolt tekitatud kahju peaaegu hüvitanud. Nüüd käib mees tööl ja ainult harva meenutab oma noorusaja „kunsttükke”.
Olgu lisatud, et Vellol on õigusmõistmise osas oma arvamus. Nimelt pääsenud samas süüasjas üks takkakihutajatest ja täideviijatest kergemalt, sest takkakihutajal olnud õde kohtus tööl.

Meie seda ei tea, aga arvestades takkakihutaja võlgu elatisrahade maksmisel võib Kristjanil isegi õigus olla. Tüüp nimelt armub, produtseerib ja jätab lapsed omapäi. Emade hooleks. Raha maksmisest võsukestele ei maksa rääkidagi. Riik ei võta ette midagi ja tüüp majandavat väidetavalt sama süüdimatult edasi.
Vello ja Rita elasid koos rohkem kui kuus aastat. Vello leidis vahepeal töö – pea on mehel lahti. Vahepeal kaotas jälle töö. Rohkem uhkuse pärast, nagu ta ise räägib…
Pere ei olnud näljas. Jätkus aega ka ühistele ettevõtmistele. Käidi teatris, oldi klubis. Jalutuskäigud rannas. Reisiti, veedeti aega sõpradega koduaias grill-liha sussitades, kõik oli korras. Ja äkki…
Need, kes aimasid, neid ei tabanud üks Vello postitusi sotsiaalmeedias üllatusena. Neid, kes ei teadnud, rabas postitus välguna kõrvade vahele. Jõuetusest meeleheitele viidud Vello teavitas avalikkust lahkuminekust pärides Ritalt, millal too oma kola ära viib.
Selge. Kui lahkuminek, siis lahkuminek. Toimunuks see vähemalt tsiviliseeritult. Ja nii ta alguses välja paistiski. Vellot ei hirmutanud ekshõimlaste ähvardused Raplast, kui mehel lubati lihtsalt midagi katki teha. Olgu selleks siis pea või käed või jalad, sellega sai Vello ise hakkama. Ta nimelt avastas endas diplomaadi.

Samas viibis laps tema juures, Vello emagi panustas hoolsalt lapselapse kõhutäitesse. Ikka hõrgutised, vanemad tülis, laps pole selles ju süüdi.
Ja siis…

Issi, marss vangi
Ühel kenal kevadõhtul said Rüütli tänaval kokku kaks seltskonda. Vello paari oma sõbraga ning Rita oma uue elukaaslase ja tema sõpradega.
Keegi kommenteeris halvustavalt. Väidetavalt oli selleks uus elukaaslane. Vägijooki tarvitanuna ei pidanud Vello vastu. Teda provotseeriti. Ta tõrjus rünnakut. Teda löödi. Kahe mehe poolt. Vello ei läinud niinimetatud verise lõpuni. Olukord lahenes. Lahenes aga järgmise päevani, mil uus elukaaslane kirjutas politseisse avalduse kehalise väärkohtlemise kohta.
Edasi Just See olukorda ei kirjelda. Me lähtume edaspidi anonüümsetest faktidest.

Me teame:

Rita lähisugulasi töötab politseis;
Vello ei ole kullatükk, tema varasem tingimisi karistus ei ole veel läbi;
Kõige selle pärast kannatab laps.

Me ei õigusta kedagi ega mõista ka kedagi hukka. Mõtlema paneb Vello ema küsimus: „Kui lapselaps küsib, kus mu isa on? Mida ma talle vastan? Et ema pani isa vangi?
Siinjuures jääb üle vaid loota politseiuurimise neutraalsusele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s