Kolme pommi vahel

III osa
Signaale vahetati vastu seinu kopsides, sest vaheseinad olid õhukesed: „Kas juurdlejad on juba laua katnud?”
Lõpuks, lõpuks oli see hetk käes.
Uksed avanesid, siirduti juurdlejate manu. Naised olid tõsiselt vaeva näinud. Lauad söögi-joogi all lookas, kõik sisenejad said õnnitluste osaliseks, külla kutsutud konstaablidki olid tühjendanud oma reidide ajal kogutud varusid.

Alkoholi oli mitmesugust. Alates tavalisest vasakust piiritusest ja plekkpurkidesse villitud Hollandi päritolu viinast lõpetades kõige kallimate margijookidega. Õnnitleti vastastikku, löödi kokku klaase, tülitseti, sõimeldi ja lõpuks jälle lepiti.

Vahepeal seltskonnast lahkunud Juri Kuzmitš sisenes tunnikese möödudes uuesti prassingusaali. Ka tema mitte just kõige kainem pilk libises üle pidutsejate. Avanev vaatepilt oli muljetavaldav. Ühes nurgas vennastusid kaks ooperit. Teises nurgas üritas joviaalselt naerev konstaabel Brovkin ühele juurdlejale kätt seeliku alla toppida. Kolmandas nurgas seisis mitte midagi mõistev konstaabel Murd viinaklaas käes ja pidas tuikudes kõnet, millised tänamatud oinad ikkagi eestlased on ja kui tänulikud peaksid nad olema Nõukogude Liidule, et siin praegu nii palju ehitatud on.  

Izjumini otsus oli karm. Ta kamandas kohale kordnike patrullekipaaži, mis hakkas pummeldajaid sõltuvalt nende ebakainuse astmest järjest kodudesse  laiali vedama.

Sealjuures ei olnud haruldased needki juhud, kui aknast välja vaatav abikaasa-elukaaslane nägi maja ette vuranud politseiautot, millest kaks kordnikku talutasid välja kedagi kolmandat. Seejärel läks natukene aega, kõlas uksekell ning ukse avamisel kukkus purjus abikaasa sõna otseses mõttes esikusse. Nii pikk kui lai. Trepikojast kostus ainult ülikiirelt põgenevate kordnike saabaste müdinat.

Oma teenistusaja jooksul olid kordnikud kokku puutunud ka mitte just kõige mõistvamate naistega…

Alkoholi paremini kandev seltskond jätkas prassimist ABSis. Nii mõnigi mees otsustas oma peatäie välja magada jaoskonnas. Ei olnud harvad juhud, kui jaoskonnas sisustas väsinud mendi aega mõni kurat teab kust üles korjatud lehtsaba.

Klientuur ja ruumid
Kabinetid Kopli ehk siis Põhja Politseiosakonnas pidid Nõukogude arhitektide nägemuse järgi tagama miilitsatele kõik töötingimused.

Osakonna esimesel korrusel asusid korrapidamisruumid, kambrid isikute kinnipidamiseks, korrapidamise puhke- ja riietusruum, kordnike puhke- ja riietusruum, kohvik, peldik ja mõned kabinetid.

Teisel korrusel istusid ülemused, konstaablid, juurdlejad ja ooperid.

Vähemalt siin oli ooperitel vedanud. Nende käsutuses olevaid kabinette võis nimetada tõelisteks luksnumbriteks. Üks sissepääs ja selle taga väike esik, paremat kätt uksega eraldatud voodiga puhkeruum ning kaks kõrgete lagedega suurt piklikku kabinetti. Mööbel, tõsi, trööbatud, lauad soditud. Jäi mulje, et mentidel ei ole tõesti mitte midagi targemat teha, kui nimetähti mööblisse graveerida. Ja seintel olev värv – harjumuspäraselt pasakarva beež. Või roheline, kuidas kellelgi vedanud oli.

Esialgu, enne kosmeetilist remonti, tundsid ennast kõige nutusemalt korrapidamisteenistuse töötajad. Nende käsutuses oli kaks, kui nii võib öelda, tuba ja üks saal. Esimeses toas platseerus korrapidaja abi. Ruum oli pisike – väike aken, millest võis jälgida sisenejaid ja teisele korrusele viivat treppi, oli kaetud pleksiklaasiga. Kuna abi sai sulgeda kõiki ruume, oli see tuba talveperioodil ainsaks kohaks, kus võis natukenegi sooja saada. Korrapidaja valdused olid seevastu pisut suuremad. Akendest vaadegi korrapidaja abi toakesse ning ka välishoovi olemas. Suvel kadestasid abid alati korrapidajaid, sest viimased said välisakna avada ja vähemalt natukenegi kinnipeetute täishaisutatud ruume tuulutada.

Erilist tähelepanu vääris aga saal, kuhu kordnikud kinnipeetuid vedasid.  L-tähe kujuline laud, ühes nurgas seif, kuhu korjati kinnipeetute isiklikke asju, suur teletaibi kabiin (teletaip: 1990ndate algusest kuni keskpaigani saadeti politseisiseseid teateid nõukogudeaegsete teletaipidega), soomusuks relvaruumi ja teine uks arestikambrite juurde.

Juba arestikambrid iseenesest oli Kopli jaoskonnas selliseks vaatamisväärsuseks, et nende kirjeldamisel tasuks pikemalt peatuda.

Kas keegi suudab ette kujutada ööd ristkülikukujulises poolteist meetrit laias ja kaks meetrit pikas kõrge laega ruumis, mis haiseb kusest ja kubiseb vaatamata satikate pidevale tõrjele sageli lutikaist? Vaevalt…

Just sellised olid tingimused, millesse Eerika tänaval paigutati suuremad või väiksemad patustajad. Alates tänavailt üles korjatud BOMŽidest (vene keeles bez opredeljonnogo mesto žitelstva ehk ilma kindla elukohta) näiteks sundtoomise määruse alusel tsiviilkohtusse taritud inimesteni. Kõik nad pidid kohustuslikus korras tühjendama oma taskud, loobuma kingapaeltest ja püksirihmadest – hoidku jumal, et keegi ennast üles ei pooks või, veel hullem, enesel meeleheites veene läbi ei nüsiks.

Kinnipeetav kaader (žargoonis kinnipeetavad  tervikuna) oli alati erinev. Mõni suhtus kinnipidamisse stoilise rahuga – kui peab, siis peab, ja ei tekitanud korrapidajatele erilisi probleeme. Küsis vaid öösel mõned korrad käimlasse.

Hullemateks klientideks olid purjus laamendajad, kes sageli ei nõustunud enda paigutamisega Kopli luksnumbritesse. Nad karjusid, inisesid, tagusid rusikate ja jalgadega kambri ust, nii mõnedki neist „rahustati maha” lahmaka pipragaasi või siis Kopli legendaarse „doktor Arstiga”.  

Termini „doktor Arst” leiutasid kahepeale valgevenelasest korrapidaja Levinski ja tema abi Sõstar – kaks meest, kelle omapärasest huumorimeelest räägiti legende. Tegelikult ei olnudki doktor Arst midagi muud, kui tavaline politseiarsenalis olev kumminui, millega mõlemad leiutajad osavasti ümber käia mõistsid. Kui kambris keegi ikka väga kõvasti möllas, kirjutas valvetandem välja ravimina „doktor Arsti”, mille doseerimisel lähtuti ainult ühest põhimõttest – peaasi, et jälgi ei jääks.

Lisaks omapäraste raviviiside kasutamisele olid Levinski ja eriti Sõstar kuulsad ka erinevate naljade poolest. Näiteks meeldis neile haneks tõmmata kolleege, kurikaelu ja kurat seda teab keda veel.

Nii räägiti jaoskonnas  ühest aastavahetusest, mil mõlemad naljahambad jälle koos valves olid. Prefektuurist oli tähtpäeva puhul saadud vaikiv luba pudeli šampuse joomiseks,  kuid kes seda mõõtis? Lõhnad on lõhnad ja kes ikka vaatab, kas sul on  keres pokaal šampat või on sinna lisandunud veel üht koma teist. Nii Levinski kui ka Sõstar olid väga kõva pidamisega… Igatahes oli Sõstral peale aastavahetuse saluute, kusjuures aastavahetust tähistati nii Moskva kui ka Eesti aja järgi, igav hakanud.  

Mees puges majapealt leitud vanasse miilitsasinelisse, rabas relvaruumist AKSU (kalašnikovi automaadi AK 47  üks modifikatsioone) tüüpi automaadi, sättis selle üle rinna, avas kambrite uksed ja käratas vene keeles, mida ta muide väga puhtalt valdas, kõik kambritest välja!

„Võim on muutunud, te olete vabad,” röökis Sõstar täiest kõrist. Kinnipeetud ei osanud esialgu kuidagi reageerida. Siiski hakati Sõstra pidevast kärkimisest täiendavalt julgust saanuna nüüd juba rõõmsamalt kambritest välja ronima. See oli aga viga…

Sõstar haaras automaadi ja kupatas lasu lakke – ta oli tont teab kust saanud paukpadruneid. Ta vinnastas automaadi kiirelt uuesti, järgnes teinegi lask. Ise sealjuures röökides, et oh te riigireeturid, või Eesti Vabariigi vastu. Kinnipeetud põgenesid uuesti kambritesse. Sealjuures andis nii mõnelgi neist kõht järgi. Tea, kui naljakas selline olukord praegu tundub, kuid toona olid kõigil juhtunust kuulnutel suud kõrvuni. Seda sõltumata rahvusest.

Siiski tuli nende kahega ettevaatlik olla. Sageli ajasid nad oma vead teiste toimkondade kaela ning seda nii kinnipeetavate kui ka materjalide osas.

Just kinnipeetavad osutusid väga õrnaks teemaks. Nii mõnigi näiliselt korralik inimene võis osutuda paadunud lurjuseks. Samas võis näiline lurjus osutuda täiesti korrektseks ühiskonna liikmeks. Kaastunne õnnetute eksinud naisterahvaste vastu maksis end aga liigagi sageli kätte.

Tegelikult pididki korrapidajad ja abid olema head psühholoogid tuvastamaks kes on kes ja sageli, vägagi sageli, osutus nende antud hinnang ooperitele suureks abiks. Ei olnud harvad juhused, kus sel viisil avastati kuritegusidki. Kinnipeetavaid jagati korrapidamises üldiselt liikidesse ja peaaegu alati tabasid liigitajad täppi…

Alaealised lollid. Eks ütle vanasõnagi, et viin on tarkade meeste jook. Kui seda mõõdutundetult tarbida ja teod sealjuures liiga uljaks muutuvad, võib tegelikult kogu oma tuleviku untsu keerata. Hea, et narkootikumid tollel ajal Koplis eriti levinud ei olnud. See pahe saabus hiljem, ühes majandustõusuga Eestis.

Pahandusi tuli noortega ette peamiselt kevadel. Siis, kui puudel hakkasid jooksma mahlad, Kopli noortel seevastu möllama hormoonid…

Kena soe ja selge aprilliöö. Õhus oli juba tugevalt tunda peatse suve saabumist. Korrapidamisteenistus tegi hoovipoolse avatud akna juures rahulikult suitsu. Arutati päevasündmuseid. 14 tundi järjepanu tööl olnud mehed ei uskunud oma silmi…

Mingi lärmav seltskond oli väljastpoolt asunud lammutama jaoskonna territooriumi piiravat plankaeda. Läbisegi kostus jalalöökide matse ja purunevate aialippide raginat. Korrapidamisteenistus jooksis välja. Nüüd, juba jaoskonna parklas, tuli neile venekeeli ropendades vastu kolm noort. Viimased olid lõhkunud enesele lihtsalt otseteed koju.

Esimesena sündmuspaigale jõudnud korrapidaja abi Litvin paindus vibuks, tema käes välgatanud kumminui tabas ühe vandaali käes olnud õllepudelit ja purustas selle. Vandaal ei löönud põnnama, ta kummardus ning ründas valust ja hirmust röökides Litvinit, kes esialgu ainsa väljajõudnuna nende pääseteed takistas … Kummargil vandaal tabas valusalt teed takistanud Litvini õlga, kuid viimane ei kaotanud pead ja juba suruski ligikaudu 50-aastane ment noore tatikast vandaali poolpöördes asfaldile maha.

Samal ajal spurtisid kinnipüütud vandaali kaks kaaslast. Olles mõistnud, et põgenikel on juba piisavalt suur edumaa, röögatas pisut hiljem välja jõudnud korrapidaja: „Stoi streljatj budu!” (seis, tulistan).

Põgenejad reageerisid uue spurdiga. Üks põikas vasakule, teine paremale. Hetke pärast olid mõlemad pimedusse kadunud…

Viimaks oli end puhkeruumist välja ajanud ka korrapidamisteenistuse autojuht Kompotkin. Toimuvast kuulnud Kompott elavnes, pomises omaette „Vo bljadi” ja ajas korrapidamise päevinäinud vanale politseivärvides VAZ 2105-le hääled sisse. Kahasse korrapidajaga sõideti põgenikke otsima. Salongis levis purunenud pudelist laialipritsinud õlle haisu.

Aeglaselt veeres sõiduk mööda Eerika tänavat Kopli tänava poole. Asum näis olevat välja surnud…

Jaoskonnahoonest umbes poole kilomeetri kaugusel märkasid jälitajad puu all kükitamas üht kummalist kuju. Alguses tundus pimeduses, et puu külge on seotud keskmisest suurem koer. Taskulambi kiirtevihus selgus aga peatselt, et tegemist on oma ihuhäda kergendava noormehega. Politseinikke märgates nooruk tõusis ega teinud neid enesele lähenemas nähes katsetki põgeneda.

„Kas sa märkasid siit hiljuti kedagi mööda jooksmas,” päris korrapidaja.

„Ei märganud ma kedagi, mul kõht lahti, niigi enesega palju tegemist,” selgitas nüüd juba püstises asendis nooruk.

Korrapidaja tajus noormehe käitumises siiski midagi häirivat. Nooruk ei olnud küll nähtavalt purjus, kuid siiski õhkas tema riietest õllehaisu. Noorsandi taskulambiga valgustades märkas korrapidaja, et kükitaja riided olid kaetud peenikeste klaasikildude ja õllepritsmetega.

Vähemalt üks põgenik oli tõenäoliselt käes.

„Kompott, pane tal käed raudu, viime ta jaoskonda,” kamandas korrapidaja…

Jaoskonnas hakkas põgenik tegema naljakaid liigutusi.

„Tehke palun rutem,” pomises ta ise jalalt jalale tammudes.

Nähes, et tema palvet eriti kuulda ei võeta, hakkas nooruk juba räuskama: „Bõstreje, bõstreje, ja sratj hotšu (sratj hotšu: sõna-sõnalt, tahan pasandada ),” kisas ta.

Mendid elavnesid. Mitte seepärast, et neil kinnipüütud vandaalist hale oleks olnud. Ei, seda mitte. Nad lihtsalt teadsid, kui ebameeldiv hais levib tööruumis, kus kinnipeetu on ennast vahetult täis lasknud. Paraku jäädi seekord hiljaks. Nooruki tagumisest otsast kostuv lörin, pea koheselt pükstele ilmunud pidevalt suurenev pruun laik märkis sulgurlihase avanemist.

„Mis, haige oled või,” päriti sitturilt.

„Ise te ju lubasite tulistama hakata,” inises end nüüd juba täis lasknud vandaal vastu. Selge, aialõhkumisel oli mees, politseiniku ründamisel oli mees, kuid nüüd… Nüüd muutus noorsand lihtsalt täisteinud lapseks, mis tema kaheksatteistkümmet eluaastat arvestades eriti kummastav polnudki.

“Hea küll. Litvin, anna talle seep, las läheb roogib ennast puhtaks. Trussaaride jaoks anna kilekott, las viskab selle ise välja prügikasti,” kamandas korrapidaja.

Kuigi seltskond tundis nüüd juba langenud kangelasele pisut kaasagi, tundus viimase hirmunud-õnnetu ilme juba naljakas.

“Ja mida me nüüd nende lollidega edasi teeme,” küsis korrapidaja oma abilt nõu.

“Da tšjort jego znajet (kurat seda teab). Aia nad lõhkusid. Joobes on kah. Vastu hakkasid samuti. Tegelikult paistavad siiski korralikud poisid olevat. Ausalt, ei tea, mis teha, las ooper otsustab,” porises Litvin.

Vaikset arutelu häiris kellegi meeleheitlik prõmmimine korrapidamisteenistuse võreuksele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s