“Sain rahu teadmisest, et ma ei ole üksi”

 

kuunal_2-1e00d4dc68
Foto: http://www.lastekriis.ee

Mõned kuud tagasi oli meil intervjuu leseks jäänud naisterahvaga, kelle abikaasa lahkus siit elust enda käe läbi (Kas lõpp ongi lõpp). Vestluses kumas läbi oluline mõte, et sündmus jättis kindlasti jälje ka isata jäänud lastele. Laste puhul ongi olukord keerulisim, neil on raske enda sügavaid tundeid selgitada ning rääkida probleemidest, mis neid enim vaevavad.

Elu lahutamatu, kuid raske osa
Üksi jäänud vanemal on tavaliselt endalgi keeruline elu järje peale saamisega. Abikaasa lahkumine lööb lisaks emotsionaalse struktuuri lammutamisele mõra ka perekonna finantsilisse olukorda. Seega on abi palumine mõistetav ja ka spetsialistide sõnul tungivalt soovitatav.

Leinaga toimetulek võib olla pikk ja raske protsess ja seda ei pea läbi tegema üksi. Paljud leiavad tuge pereliikmetelt, sõpradelt või kolleegidelt, kuid võimalik on ka spetsialistidelt abi saada. On oluline teada, et abi otsimine ja vastuvõtmine  ei ole märk nõrkusest, vaid võimalus raskest ja hirme täis ajast kiiremini üle saada.

Vastava hariduse ja kogemusega spetsialistid on loonud erinevaid käitumisjuhendeid ja soovituste nimekirju, mis aitavad surmast tulenevate raskustega toime tulla. Nemad oskavad arvestada ka sellega, et iga laps ja lapsevanem on erineva iseloomuga ning nende võimed kriisisituatsioonidega toimetulekuks on individuaalsed.

Kes küll aitab?

Riiklikul tasandil on kõikidesse maakondadesse loodud tasuta teenuseid osutavad ohvriabikeskused. Nendest keskustest saavad abi mitte ainult leinas olevad lähedased, vaid ka kuritegude ohvrid ja ka inimesed, kes tunnevad, et lained löövad üle pea kokku ning muud väljapääsu ei tundugi olevat kui endalt elu võtta.

Ohvriabiteenus ongi esmalt inimese ärakuulamine, emotsioonide selgitamine, nõustamine. See, millist abi või tuge inimene täpsemalt vajab, selgubki vestluse käigus. Ohvriabi töötajatel on olemas andmebaas abi andvatest organisatsioonidest varasematest praktikatest. Mõnikord ei vajagi toetust otsiv inimene muud, kui võimalust väljaspool pere- ja tutvusringkonda oma mõtteid valjusti välja öelda.

Samamoodi toetatakse ja aidatakse inimest, kellel on soov enda elu lõpetada. Erinevaid inimesi võivad aidata erinevad asjad – kellele sobib keskkonnavahetus, kellele usu või muude vaimsete teemadega tegelemine, kellele tavameditsiin või siis mingi kombineeritud variant.

jalka-8c8a75c9bd
Foto: http://www.lastekriis.ee

Lähedase kaotanud lapsed on raskes seisus.
Õnneks ei jää sellises elustaadiumis lapsed tavaliselt omapäi ning saavad kindlasti abi. Juba  1995 aastast tegutseb Eestis lähedase pereliikme kaotanud noori ja lapsi abistav ühing, mis korraldas ka esimese leinatoetuslaagi „Estonia“ katastroofis lähedased kaotanutele.
Läbi tegutsemisajaloo on ühing andnud võimaluse kuni 45le lapsele üle Eesti osaleda spetsiaalsetes programmides.  Laps saab aasta jooksul 14 päeva vältel vastavates laagrites osaleda. Laagrid toimuvad kevadel ja sügisel kolmepäevastena ning suvel kaheksapäevasena.

Ühing on oma tegevusvaldkonda laiendanud Tallinna ja Tartu suunal ka eelkooliealiste laste vanemate toetuseks, võimaldades vanematel psühholoogiliselt õpetlikus toetusgrupis osaleda.  Laagriprogramm erineb tavalaagrist selle poolest, et iga päev osalevad lapsed erinevaid valdkondi hõlmavates töötubades ning tegevustes.

DSC_0004-392cd222f6
Foto: http://www.lastekriis.ee

Laagris käivad ka külalised. Nâiteks on telekanal TV3 võimaldanud lastel kohtuda superstaari saadete finalistidega, sarjade näitlejatega jne. Külalisteks on olnud ka Eesti Jalgpalliliidu noortetreenerid, mustkunstnikud, muusikud, žonglöör, filmimehed, ehtekunstnikud jt.

Laagerites on seatud eesmärgiks pakkuda lastele eluga toimetulemiseks huvitavat ja harivat tegevust ning teadmisi.

Tasuta lõunaid pole
Kui ohvriabikeskuste töö on peamiselt riikliku rahastusega, siis eraalgatuslikud ühingud sõltuvad peamiselt projektidest, mis katavad osaliselt spetsialistide panuse ja ettevalmistamiseks tehtud kulutused, ning transporti, majutust ja toitlustust katvatest annetustest.

Kas laager aitab?
Toome teieni mõned laste kirjad.

15-aastane Reelika.
Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin. Ikka nagu tavaline tüdruk. Kui on võimalik olla tavaline, kui su ema on surnud. Siis arvasin, et olen teistsugune kui teised ja mitte keegi ei mõista mind. Ja nii teistsugune ma olla ei tahtnud.
Loomulikult polnud ma eriti palju rääkinud oma ema surmast. Arvasin, et nii kui suu sel teemal lahti teen, hakkan nutma nii et Emajõgi üle kallaste tuleb. Tulin laagrisse mingi eelarvamusega, et nüüd patsutatakse mulle õlale ja haletsetakse: ” Vaene laps! Sul on ema surnud. Nuta!” Tegelikult see nii polnud. Oli hoopis kohutavalt äge. Nutma hakkasin küll aga see oli kudagi nii hea. Nii tore oli mulle mõistmine, et ma polegi nii teistsugune, sest on samasuguse sündmuse üleelanud lapsi. Lihtsalt tore oli ise rääkida ja teisi kuulata. Sellest muutusid kindlasti ka minu suhted. Eelkõige iseendaga. Olin kuidagi rahulikum ja kindlam. Meeldisin endale rohkem. Mul oli hea meel, et julgesin rääkida ema surmast ja julgen praegugi. ( Kui päris aus olla siis mulle isegi meeldib sellest rääkida). Muutusid ka suhted teistega. Olin kodus kuidagi rahulikum ja sain teistega paremini läbi. Ilmaasjata ikka röökima ei pistnud ja tähtsusetud asjd ei käinud ka enam närvidele. Ka sõpradega läbisaamine muutus kuidagi vabamaks.

Mõtlen ikka vahel, kuidas mul vedas, et just mina siia laagrisse juhtusin tulema. Eestis on ju veel lapsi, kes on kaotanud oma lähedase inimese. Olen õnnelik, et mina siia juhtusin. Samas on mul neist teistest veidi kahju ka. Kas nad üldse teavadki, et selline laager on olemas? Ma ei tea. Mina varem ei teadnud, kuid tore, et nüüd tean.

Tore, et sain kokku nende inimestega. Tunnen kuidagi, et see laager on eriti soe. Kõik suhtuvad kõigisse erilise hoole ja armastusega, kõik hoiavad kokku ja keegi ei tundu olevat üleliigne.

Need, kes selle laagri kinni maksid olid ikka toredad küll.

13-aastane Jaana
Siin laagris sain ma nutta, naerda, tunda kurbust ja rõõmu. Ma näen oma elu hoopis mõtterikkamana ja ma ei peida enam oma tundeid teiste eest, vaid mõtlen, et alati on olemas inimene, kellele sa midagi tähendad ja kes su mured ära kuulab- see inimene tuleb ainult üles leida. Ma sain sellest laagrist nii palju abi, et ma võin öelda rahuliku südamega – see laagrinädal oli ilusaim nädal minu elus.

Nüüdseks 35 aastane Piret
Leinalaager andis mulle rahu. Sain rahu teadmisest, et ma ei ole üksi ja ainuke, kes on lähedase kaotanud. On teisi veel, kes on minuga sarnases situatsioonis ja neil on sarnased tunded ja mõtted. Rahu andis mõistmine, et lähedase kaotuse tõttu ei muutu teiste inimeste suhtumine minusse kuidagi teistsuguseks ja mind ei vaadata haletseva pilguga. Hoolimata toimunust võisin olla edasi tavaline teismeline.

Neid kirju on laagrikorraldajatel palju.
Õnneks on veel häid, abistavaid ja hoolivaid inimesi nii avalikus- kui ka erasektoris, kes nii märkavad kui ka aitavad.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s