Näitlejast kohvikupidajaks

nullpunktAhti Puudersell
näitleja ja kohvikupidaja
Anti Dühring
vabakutseline kirjatsura
Fotod: A. Toome

Paljud tunnevad kohvikut Nullpunkt maitsvate pirukate ja mõnusa asukoha järgi. Vähesed teavad, et road ja pirukad on purskkaevu kõrval asuvas kohvikus valminud näitleja Ahti Puuderselli käte vahel. Nullpunkt tähistabki peatselt oma viiendat tegutsemisaastat, uste sulgemise asemel plaanib kohvikurahvas vaat-et laienedagi.


Hoone, milles kohvik tegutseb, on tuntud selle poolest, et uued kohvikutegijad ei jää sinna kauaks pidama. Ometi tähistab kohvik „Nullpunkt“ seal peatselt oma viiendat tegutsemisaastat.  Kuidas teie riskisite tulla niinimetatud „surnud” kohta?
Kuidas ma riskisin. (naerab) Loll riskib. Tark teeb igasugused kalkulatsioonid ja asjad. Loll on see, kes mõtleb, et teeme ära. Hakkame tegema, koht on hea, inimesed peavad tulema. Ta peab ju töötama, ei saa ju teisiti. Park, purskkaev ning hea ümbrus. Viis aastat tagasi oli Rüütli tänava ümbrus veel rohkem tsenter ka. Nüüd on Rüütli tänav… Võib-olla hakkab elu vaikselt sisse tagasi tulema. Praegu on paratamatult kõik linna äärde kolinud.
Aga kohviku asutamine oli täiesti loll risk. Vaata, kalale läheb elukutseline kalamees ja kõrval on tal täielik ludri. Elukutseline õiendab-õpetab – nüüd sülita, viska neli korda üle vasaku õla, üle parema õla. Elukutselisel ei tule ühtegi suurt kala, algaja tõmbab esimese suure välja. Või kaardimängus, kus algaja võidab.

Lühidalt, algaja õnn?
Algaja õnn jah. Ega see õnn nii lihtsalt tulnud ei ole. Väga ei ole ju inimesed käima hakanud. Mul on selline omapärane klientuur. Kohalikud püsikunded ja kohati on mul selline tunne, et kohvikut tuntakse paremini Helsingis kui Pärnus või Tallinnas.

18492373_1346758378737846_2062985447_n.jpg
On seda teile öeldud?
Ei, ma tunnetan seda lihtsalt. Soomlased teavad ja tunnevad. Tallinnast tulevad inimesed otse. Kas kohvi jooma või maitsvat toitu sööma. See kohvik on teistmoodi… Jah, teistmoodi. Enam ei pingutagi selle nimel, et olla teiste sarnane. See ongi võib-olla see.

Pigem las ta olla siis teisiti?
Jah. Las ta olla täiesti, täiesti teisiti.

Kui kohvikuga alustasite, siis alustasite koos abikaasa Piiaga? Kedagi tööl ei olnud?
Alustasime koos, alguses abijõude ei olnud. Siis algas kohe suvi, võtsime inimesed tööle. Ma isegi ei mäleta enam, palju neid täpselt oli. Vist oli vahetustega, kolm ja kolm. Ise olen praktiliselt viis aastat olnud siin pargivaht.

Pargivaht?
Jah. (naerab) Ma tean täpselt, mis siin pargis toimub. Ja kuidas asjad on. Ja kust tuul puhub. Ja kust päike paistab. See on ju minu ja minu kundede huvides, et kõik ilus ja meeldiv oleks. Lastele on sisse seatud liivakast. Ükskord vaatasin, kuidas linna poolt saadetud prouad muru väetasid ja uut seemet külvasid – meie olime seda just eelmisel päeval teinud. Läksin juurde ja naersin, et siia pole vist enam vaja. Nad arvasid samuti nii.  Olen ka laudu pargis vedanud päikese järgi.

Isegi niimoodi. Laudu päikese kätte?
Päikese kätte. Puud pargis on ju hirmsasti ülekasvanud. Üks on enam-vähem okei, ära lõigatud. Aga teised… Laudu vedasin kellaaja järgi. Tegin isegi plaani selleks ajaks, kui mind ennast kohal ei olnud. Et kell kaks olgu lauad niimoodi ja kui kell on kolm saanud, siis need kaks lauda tõstate selle koha peale (näitab käega). Tuleb selline paigutus teha. Nii, nüüd on kõik varjus, pole mõtet rabeleda. Kui kell on saanud pool kuus, tõstate lauad jälle ümber. Vastavalt sellele, kas inimene tahab päikest või inimene tahab varju.

Tean, et kokka teil eraldi palgal ei ole. Teete oma kundedele ise süüa?
Jah. Kokkan ise. Niivõrd – kuivõrd.

Läksite sel eesmärgil isegi kooli? Või oli see varasem mõte?
Ei, see ei olnud varasem mõte. Kooliminemisel ja kohvikul on tegelikult seos minu vanaisaga. Vanaisa oli mul Rõngus pagar. Mina teda näinud ei ole, olin siis kolmene, kui vanaisa suri. Räägitakse, et olla olnud väga hea pagar. Rõngus on isegi maja pagaripoeks ehitatud. Nõukogude  ajal võeti alumine korrus ära, oli pood sees.
Lühidalt, vanaisa oli pagar ja ju see kokkamine mul sealt kusagil sees on. Ega ma seda endas ise ei avastanud. Et noh, ma tahan pliidi taga olla või mulle meeldib pirukaid kokku keerata. Kodus ju ikka tegid. Üht ja teist. Mõni asi tuli võib-olla teistmoodi välja, teine tuli jälle paremini välja.
Ja minu teatriperioodil oli Peeter Kard (gurmaan ja Endla teatri näitleja, 1940 – 2006)… Meil oli teatris üldse tore seltskond. Meeste seltskond. Mis siin tõde salata – kui õhtul napsi võtta, ja seda võeti, hakkavad väga paljud kunstiinimesed või ajakirjanikud ikka rääkima teatrist või ajakirjandusest. Et kui head ja tublid me oleme.  Või hakatakse hoopis kurtma. Ja vana Kard lõi alati rusika lauale ning ütles: „Kurat, lõpetage see teatri plära ära.”  Siis me rääkisimegi tavaliselt toidu tegemisest. Ja sellel teemal vanal Kardil juttu jätkus. Pikemalt. Seltskonnas oli ka teisi tüüpe. Ei hakka nimeliselt üles lugema, aga eks igaüks võib aimata. Ütleme, et tegijad teatris 15 aastat tagasi. Kogu see meestekamp – kõik olid tegelikult kokad. Kõigil oli oma roog, mida just tema kõige paremini teha oskas.

30532_119806544723893_4215993_nJa teil on?
Teate, ma ei oska isegi öelda. Arvan, et kõige paremini tulevad välja oma firma pirukad. Samas ei ole ka liha mulle üldse võõras asi. Liha mulle meeldib, küll sedapidi, teistpidi ja kolmandat pidi.  Ei, hakkab tulema, hakkab tulema. Selles mõttes, et kool on ära rikkunud. Kokakool ma mõtlen.

Ära rikkunud?
Jah. Algsed teadmised. Kõik on nagu teiseks pööranud. Olen ju lõpetanud kokakursuse, praegu õpin kohviku ja muude tegemiste kõrvalt kokaks Valgas, kaugõppes. Ise arvangi, et kohvik, kokkamine ja huvi selle vastu just vanaisast alguse saidki. Eks mul vist ole geneetiline soodumus millegi küpsetamiseks. Tahtmine teha midagi hästi. Teatriski tajud ju kohe ära, kui inimestele tükk ei meeldinud ja ainult viisakuse pärast käsi kokku löödi. Eks kokkamise puhul ole samuti.
Kui klient sulle pool praadi tagasi annab ja ütleb, et aitäh, väga maitsev oli, siis ei olnud ju maitsev, kui sa pool praadi tagasi saadad. Mida sa mulle siis viisakusest valetad?
Ei ole suuremat õnne ja rõõmu, kui inimene tänab sind. Siin ei saa valetada, et maitses. Eriti, kui taldrik täis on: „Oi, ma ei jaksa.”  Mine kah metsa oma jutuga. Selge, ei maitsenud. Järelikult tuleb teha midagi teisiti.  
Ühel hetkel sain aru, et kohvikupidamine on paganama kihvt asi. Tõused hommikul üles. Teed süüa. Valmistad ette. Pirukategemine on selline keskendumist nõudev tegevus, mis aitab mõelda omi mõtteid. Näiteks üliõpilaspõlves meeldis mulle oma elu mõtteid korrastada sokke pestes. Ega siis üliõpilasel ju pesumasinat olnud. Mul oli ämber ja oli WC-pump. Vaakumpump, mida uhha-uhhaks kutsutakse. Panid vee, sokid ja pesupulbri ämbrisse ning pumbaga lasid. Käsi käis, aga mõtlesid omi mõtteid. Mis on valesti tehtud või mida peaks elus parandama. Millised soovid sul on. Teinekord, tead, jäi inimene unistama. Aga käsi ikka käis.  Lõpuks olid mõtted korras ja sokid puhtad.

Aga pirukategemine?
Pirukategemisega, söögitegemisega üldse, on samasugune rida. Kui sul muidugi tampi taga ei ole. Mõtled tegelikult omi mõtteid.

Kas ma eksin, kui ütlen, et olete oma hobi (mootorrattad) kohvikule ohvriks toonud? Tsiklimees Ahtit enam ei ole?
On küll. Aga tsiklimees on praegu peidus. Just äsja oli Pärnus motohooaja avamine. Ma ei läinud neid vaatama ka mitte. Mis ma neist vaatan? Ilusaid rattaid? Aga soov ja unistus on sees olemas. Kes ei ole sõitnud, see ei saa aru. Need, kes külavahel pläristavad – ma linnavahel tiirutajaid nimetan nii…
Kes linnast välja ei lähe… Ütleme, kes päevas ei ole 1000 – 1400 kilomeetrit maha sõitnud, see ei ole tsiklimees. Ta on pühapäevane keskeakriisi väljaelaja. Õige tsiklimees on see, kes läheb ja lendab. See on hoopis teine vabadus. Minul on tahe vingeks reisimiseks olemas. Sa peatad kinni seal, kus tahad. Samas, vot nüüd ei taha sõita. Panen tsikli hargi peale ja siit ma ei liigu. Igatahes klubitajat minust ei saa.

Klubi on teil Nullpunktis?
Võib ka nii öelda. Mul on klubi siin. Kohvikus. Pidasin silmas, et vestikandjat ja seljal värvide kandjat minust enam ei saa. Minust saab rahulik pensionär tsiklil. Unistuseks on muidugi Harley–Davidson.

Habet ei kasvata?
Milleks? Arvata võib, et tätokaid ka ei tee. Minust saab selline pensionär. Vaata, kiivri alla ei näe ka. On seal noor või vana. Mulle on mitu korda nalja teinud, et lähed ikka päris hea lauluga ja siis tuleb keegi selja tagant järgi. Sõidab sul kõrvale, tähendab, laulab sinuga kaasa. Peatud pärast, et üks sigarett ära teha. Vaatad  kõrvalsõitjat, mõtled, kes see kutt sealt nii ülbelt tuli. Ja kiivri alt tuleb välja ikka tõeline vanataat.  

Kohvikust veel. Plaanite laieneda ka?
See plaan on olemas küll. Kuna ja mil moel? Kui hoone on nüüd nii kaua vastu pidanud, siis tegelikult peaks putkat uuendama. Ta on iseenesest juba väga väsinud. Iseenesest peaks selle koha peal seisma mingil määral samasugune uus hoone.
Kui annab teha, siis võib olla teeme ka suurema. Ja kindlasti on park see, mida tahaks veelgi rohkem korrastada.


Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s