Kolme pommi vahel

Uus järjejutt
Alates tänasest alustame jutustuse nimega „Kolme pommi vahel” avaldamist. Jutustuse näol on tegemist osalise fiktsiooni, täpsemalt autori nägemusega sellest, milline oli noore Eesti Vabariigi politsei Tallinnas Koplis selle loomise järel.
Jutustuse autoriks on Anti Dühring, toimetamisel ja sõnaseadmisel oli abiks Piret Winter. Toonitame veelkord, tegemist on osaliselt fiktsiooniga, kõik kokkulangevused reaalselt elanud ja elavate tegelastega on juhuslikud.

18360720_1339637572783260_344919645_n
Sõle tänava ühiselamu. Foto: Ants Liigus

Sissejuhatuse asemel
1997nda aasta Volbriööl, ööl vastu esimest maid, olid Koplis lennus kurjad nõiad. Tallinna Põhja linnaosas Sõle 18 asuvas viiekordses ühiselamus lõhkes järjekorras juba kolmas lõhkekeha.

Ühiselamu, peamiselt eluga mitte eriti hästi toimetulevate inimeste elupaik, oli kõigele vaatamata koduks paljudele inimestele. Seal kasvatati lapsi, veedeti pensionipõlve, armastati ja lahutati.

Lõhkekeha plahvatama pannud ja selles plahvatuses ka oma elu kaotanud meesterahvas oli süüdlane ka eelmises plahvatuses, mille tagajärjel hukkus kaks inimest. On kurb, et eelmist, aga ka üle-eelmist plahvatust uurinud ametnikud kaitsepolitseist ei tajunud – hukkunu tegeles vägagi ohtliku äriga. Ta otsis vanu mürske, sulatas neist välja lõhkeainet ja müütas seda. Paraku osutus tema viimane saak ebastabiilseks. Tõenäoliselt detoneerus mehe kilekotis olnud ebastabiilne lõhkeaine põhjustatuna kergest põrutusest – vähemalt nii arvasid sündmuskohale tulnud demineerijad vaadates pooliku ülakehaga hukkunut.

Vaatamata sellele, et Põhja Poliseosakonnas tööl olnud politseinikevahetus tegeles sündmuskohal inimeste suunamise ning elektri ja peatselt tuleohtlikuks muutuva gaasi väljalülitamisega, leidis Päästeteenistuse abiga bussi, kuhu paigutada varisemisohtlikust majast kõige ohustatumad elanikud, ja tegeles lisaks veel teiste tavakohaste korrarikkumistega rajoonis, ei pälvinud nende tegevus juhtkonna heakskiitu.

Enamgi veel…

Kuigi kaitsepolitseinikud ei pidanud Kopli politseinike viibimist sündmuskohal enam vajalikuks, leidis toonane Tallinna Politseiprefektuuri välipolitsei komissar Siim Samblik siiski, et Kopli on teistele ülesannetele lahkudes käitunud küündimatult.

Kopli oli küll öösel täiendavalt palunud lisajõude, kuid neid ei saabunud ja ainuski patrull oli sündmuskohalt lahkunud põhjusel, et inimesed pidasid samal ajal kinni murdvargad.

Rahulolematu oli juhtkond ka vaatamata sellele, et seesama vahetus oli lahendanud kahte eelnevat plahvatust Sõle tänava ühiselamus ja toimkond oli kogenud.
Toimkond teadis, kuidas organiseerida elektri, vee ja gaasi väljalülimist. Teadis sedagi, kuidas hoida sündmuskohalt eemal inimesi ning et alati tuleb abijõude juurde küsida naabritelt – kesklinnast või Õismäelt.

Samblik saatis naabrite saadetud abijõud tagasi. „Teil on oma rajooniski tegemist küll,” põhjendas ta.

Appi saabusid küll toonased Kopli jaoskonna kõrgemad juhid, kuid ka neist ei julgenud keegi vastutust enda peale võtta. Üks neist vastas tänaval uduvihmas külmetavaid ööriietes inimesi vaadates küsimusele, kas tohib kannatanud lubada hoone teise terveks jäänud ossa, lühidalt: „See on komissari ja kaitsepolitsei rida.”

Temast ülem, komissar, viitas omakorda prefektuurile ja samuti kaitsepolitseile. Alles hiljem kohale jõudnud Tallinna Politseiprefektuuri abiprefekt Matvejev julges võtta vastutuse ja kärkis korrapidamistoimkonnaga – muide, viisakalt, nagu tal kombeks oli: „Mida te veel jokutate, loomulikult laske inimesed sooja.”

 

18308829_1339637692783248_1465632839_n
Eerika 15. Foto: Ants Liigus.

Eerika 15
Kopli, tegelikult küll Tallinna Põhja Politseiosakond,  hoidis  1990ndate keskpaiku Tallinnas korda nii Vana-Kalamajas, Pelgulinnas kui ka kõige kurikuulsamas Kopli  elamurajoonis, mille alla kuulusid ka sugugi mitte vähem kuulsad Kopli Liinid.

Põhiliselt püüdsid Tallinnas Erika tänav 15 asuvast nõukogude päritolu hoonest oma haldusalas olevas asurkonnas korral silma peal hoida ligikaudu 70 inimest, keda kutsuti austava ametinimega „politseinik”, kuigi korrahoidjad  pidasid end vahest ise paremaks kutsuda pigem veneaegse nimega „ment”.  Miks ment?

Ment sel põhjusel, et enamik osakonna töötajatest olid Nõukogude ajal Eestisse sattunud muulased. Vähe sellest, suurem osa vanematest kriminaaluurijatest ehk ooperitest*- Petrov, Miškin, Sannikov, Ivanov, olidki enamjaolt nõukaaegsete kõrgemate miilitsakoolide vilistlased, nagu seda üldjuhul olid ka nende alluvad. Rajooniski olid need mendid töötanud vähemalt 15 aastat ning tundsid seega ka kohalikke pätte ja pätihakatisi isegi pisut rohkem kui sünnist saadik, seda vähemalt Kopli päritolu kurikaelte seas.

 

18309038_1339637786116572_1924736105_n
Eerika 15. Foto: Ants Liigus

90ndate keskpaiku täitsidki Koplis kriminaalpolitsei vanem-, juhtiv- ja nooreminspektorite ametiposte peaasjalikult slaavlased, konstaabliteks olid seevastu  üks aser,  üks armeenlane, üks bulbašš* ja üks hoholl*. Loomulikult lisandus sinna eestlasi, kes aga varsti pärast Koplisse sattumist teistesse osakondadesse jalga lasid ning muidugi ka venelasi, kes üritasid õppida eesti keelt, mis, tõsi küll, üldjuhul vaid üritusega piirduski.

Kogu seda kriminalistide ja konstaablite  porukat hoidis toona kontrolli all kriminaalpolitsei abikomissar Izjumin, keda vähemalt tema Eesti soost alluvad sel ajal populaarse, mokkadega pudistava muusiku Scutmani järgi „scutmaniks” kutsusid.

Hüüdnimi ise tekkis Izjuminile tema iseäralisest omadusest hakata vihastamisel oma anatoomiliselt laiade huultega segaselt põrisema. „Võ tševo tut mnje napisali,” tavatses ta pidevalt pudistada, kui talle järjekordselt tema jaoks arusaamatu eestikeelne kriminaalasi  allakirjutamiseks* toodi: „Ja netševo nje ponimaju.”*  Izjumin vaeseke ei olnud keelte õppimisel eriti andekas. Ei, kui ausalt väljenduda, siis tegelikult mitte eriti andekas, vaid lihtsalt loll. Sosistati, et riigikeele omandamise tõendki olla tal ostetud.

Koolist saadud vene keelega eestlasel oli tegelikkuses Izjumini ärritunud pudistamisest pisut raske aru saada, kuid mis parata… Amet nõudis…

Formaalselt oleks Koplis pidanud Izjuminit ohjama osakonna komissar Erm, kuid siiski kiitis komissar tahtejõuetult takka iga mõtet, mille Izjumin, keda muide ka hellitlevalt ees- ja isanimepidi Juri Kuzmitšiks kutsuti, välja käis.

Tegelikult võiski Kuzmitši nimetada politseiosakonna kroonimata kuningaks. Tema „kliendid” ja  kolleegid vanast heast nõukaajast olid sukeldunud äritegevusse.  Kes seda veel ei olnud jõudnud, olid algajad 1990ndate putkamajanduses.

Need, kes polnud suutnud isegi putkamajandust arendada, mõistuselt pisut aeglasemad konstaablid, tegelesid näiteks Balti Jaama või siis Kajaka turgudel „korrahoidmise” ehk sisuliselt tegelikult väljapressimistega.

Egas seal palju tarvis olnudki…

Järjekordse kontrollreidi ajal pole müüjannal kohustuslikku nimesilti birkat* rinnas ja juba kukubki trahvisumma. Ei-ei, mitte riigi, vaid konstaabli taskusse.

Lisaks veel ka lubadus, et kui on vaja midagi valvata, näiteks tollal populaarset salaviinavedu, tellitakse kaitseks just see konstaabel. Ja mis veel salasigarettidest rääkida?!

Suur kriminaalpolitsei korüfee Kuzmitš seda kõike muidugi „ei teadnud”.  Ta teadis vaid seda, mida ütles temale ta alluv, väliteenistuse ülem Navitski, kes oli tegelikult samuti omaette frukt…

Oma otsese ülemuse välipolitsei abikomissar Aasa korraldustele vilistav Navitski oli lühikest kasvu bulbašš. Jaoskonna puhkeruumis tolknesid tal pidevalt kaelas endast pool pead pikemad naised, loomulikult purjus, ning alati oli Navitskil olemas koht baaris nimega ABS.

Selles Erika 15 kõrval asuvas ABS baaris, milles „kohalikud ärimehed” olid korduvalt kalašnikovi automaatidega omavahel arveid õiendanud…

ABS-i võis Kopli toonaste ettevõtete seast nimetada üheks tähelepanuväärseimaks ning seda esmalt seetõttu, et baari salapärane omanik, hallipäine soliidne meesterahvas, oli kohalikus allmaailma hierarhias üsna kõrgel kohal. Räägiti hulgast temale kuuluvast kinnisvarast, variisikute nimele registreeritud firmadest, keldripoodidest ja pandimajadest…

Arvati, et Koplis ei liikuvat tema heakskiiduta mitte midagi. Seda „heakskiitu” võimendas loomulikult veelgi Hallpea suurepärane läbisaamine Izjumini ja tema kildkonnaga. Oli viimastel tarvis ruume sünnipäeva või lihtsalt pummelungi jaoks – ABS aitas alati hädast välja. Ja kes sedagi täpselt teadis, mis hindadega ABSis pummeldati. Konfidentsiaalsus oli ABSis tagatud ja muidugi ei olnud ABS teistelegi mentidele suletud. Tol ajal oligi see vaat et ainukene joomaurgas Koplis, kuhu tavakodanik võis rahulikult siseneda ilma, et pidanuks keretäit kartma. Vähemalt baaris sees.  Kord oli majas… ja suuresti tänu Navitskile, kelle otsesesse alluvusse kuulusid välipolitsei kordnikud.

Tegelikult ei erinenudki hulk kordnikke oma ülemusest ja moodustasid täiesti omaette hoidva seltskonna. Ülejäänud jaoskonnarahvas, ooperid näiteks, vaatas neid alati teatava kadedustundega. Kordnikele ilmusid esimestena taskusse toona suhtkoht haruldased mobiiltelefonid, riietatud olid mehed, vähesed erandid muidugi välja arvatud, moe viimase sõna järgi. Autod, millega nad tööst vabal ajal ringi vuhistasid, näitasid kuulumist mitte just kõige vaesemate inimeste hulka, pigem vastupidi…

Ja võistelda suutsid kordnikega ainult konstaablid.

Konstaablid, nõukaaegse nimetusega utšastkovõje*, elasid nii hästi kui jõukas oli parajasti nende hallatav rajoon. Kõige paremini elasid muidugi need, kelle territooriumil asus keldripoode-baare. Tõeliseks õnnistuseks oli aga turu olemasolu rajoonis…

Turg oli selleks meelispaigaks, kuhu armastati korraldada reide. Kord otsiti salatubakat, kord salaalkoholi. Tähelepanuväärne oli seegi fakt, et konstaablid ei võtnud kolleegilt laenu mitte kunagi palgapäevani. Alati, kui seda muidugi üldse tarvis läks, sest tavaliselt olid nemad väljalaenajateks, lubasid konstaablid raha tagasi anda reidile järgneval päeval. Ei saa küll väita, et kõik konstaablid oma rahakotti sel moel täitsid, kuid nende ametikohast tulenevalt käis sosinaid pea kõigi kohta.

Kriminaalpolitseinikud olid Koplis üldjuhul seevastu jäetud vaeslaste ossa. Neil oli pea võimatu käia mõnele ettevõtjale katust pakkumas: rajoonid olid jagatud kordnike ja konstaablite vahel. Pea võimatu oli käia isegi liiklust „kontrollimas” – korralik ooper ei kandnud töö ajal vormi.

Materjalid, mida krimkad Koplis menetlesid, olid enamalt jaolt vargused, sekka ka mõni avalik vargus* ja peksmine, ning see ei võimaldanud isegi pistist küsida. Ometi olid ka teise korruse mehed* leiutanud omale täiendava rahateenimisvõimaluse. Organiseeris seda üks kriminaalpolitsei autojuhtidest, kellel läbisaamine ühe kohaliku kaubanduskeskuse omanikuga kõige parem.

Nimelt käisid ooperid öösiti teenistusrelvaga kaubanduskeskuse tagaruumis magamas, loe: valvamas. Kuid magamiselgi oli teatava riski maik juures. Esiteks pidi teenistusrelv töövälisel ajal asuma relvaruumis ning teiseks ei lubanud seadus politseinikel tööst vabal ajal turvateenust osutada. Niisiis tuli pere majandamiseks riskida. Kui relvaruumi sattus kontrollima mõni eriti tähte näriv prefektuurist või, veelgi hullem, politseiametist pärit ülemus, võis distsiplinaarmenetluse ajaks põhipalgastki ilma jääda.

Korrapidajad ja kontrollid
Mitte kuidagi ei saa väita, et Tallinna Politseiprefektuuris või Politseiametis ei teatud Tallinna politseijaoskondades toimuvast. Iga uus ametisse astuv politseiprefekt püüdis kuidagi korda luua. Iga vastne politseiameti juht maadles prefektidega ja kõik siseministridki üritasid midagi ära teha. Kuid kõik käis kuidagi vaevaliselt, saamatult.

Uuendused tõid vähemalt toona enesega sageli kaasa hoopis vastupidiseid tulemusi.

Üks suurejoonelisemaid kontrollkäike – praverkasid – leidis Koplis aset siis, kui siseministri toolil istus lühikest aega, kuni Lindiskandaalini, Edgar Savisaar.

Ühel 1994 aasta palaval juunikuisel õhtupoolikul tuhises Kopli politseiosakonna korrapidamisruumi hulk hästi lõhnavaid ülikondades härrasid eesotsas… (jätkub järgmisel pühapäeval)

*ooperid – lühend venekeelsest nimetusest operativnõi rabotnik, Eestis on vasteks kriminaalpolitsei ametnik.
*bulbašš – valgevenelane
*hoholl – ukrainlane
*kriminaalasi allakirjutamiseks – kriminaalasja algatamise kinnitas toonase menetlusseadustiku järgi komissar
*Võ tševo tut mnje napisali, ja netšrvo nje ponimaju – mis te mulle siin kokku kirjutasite, ma ei saa millestki aru
*birka – kohustuslik nimesilt
*utšastkovõje – nõuk. ajal piirkonna volinik

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s