Tänumeenutus

17991490_10155239184187767_2232857545168151834_o.jpg
Foto: Pilleriin Järve

Peeter Kaljumäe
näitleja ja muusik

Pärnakatel on ilmselt ammu ununud kahe kiriku- ja/või kevadpüha vaheline laupäev, mida armastatakse „vaikseks“ kutsuda, ent mis sel korral, vähemalt ühes geograafilises punktis Pärnu linnas sugugi vaikne polnud. Siinkirjutaja mäletab ja see pole sugugi ebameeldiv.
Kunagise Pärnu 6. keskkooli, praeguse Ühisgümnaasiumi saalis said kokku mõned selle esimesena nimetatud kooli lõpetanud ja andsid koos hulga sõprade ja kolleegidega kontserdi. „Vana frakk“.
Nimest: ainus frakikandja oli siinkirjutaja. Frakk mu seljas oli tõesti ajalooga, aga mitte sellest ei taha täna kirjutada.
Endistest kuuenda kooli poistest-tüdrukutest: algloendus andis tulemuseks kolme. Ja kus siis hakkas lisanduma. Kes kunagi kõrvalasunud lasteaia kasvandikuna oma pidusid sellessamas saalis pidanud, kes seal kooliski käinud, aga mitte tsükli lõpuni jne. Sõnaga – oli väga tähendusrikas ja mälestusi tulvil saal…
Suur rõõm oli, et muidu heade tuttavate ja enamjaolt rõõmsate nägudega pealtkuulajate seas oli terve hulk omaaegseid kuuenda kooli õpetajaid. Nende poole sai kummardatud nii verbaalselt, vokaalselt kui ka füüsiliselt.
Kuulajate seas oli ka professionaalseid instrumentaliste, lauljaid ja koreograafe. Neist vähemalt keskmised häälisid mõnelegi loole usinasti kaasa. Rõõm oli siin kavakoostaja poolne.

Võib-olla oli see üksnes minu „kiiks“, et kontsert natuke ka mu aastataguse poolsajandi juubeli (taas?)tähistamiseks lavale laotunud. Pea igas vaheteadustuses rõhutasin, et see pole nii KUI keegi peaks seda arvama. Samas süüdimatult endast ja oma mälestustest lobisedes. Tundus, et ei pandud pahaks…
Oma tõetera ses juubelijutus ju oli, esitatud kava esimene publiku ette toomine toimus Tallinnas, Rahvusraamatukogus, just seda ümmargust tähtpäeva tähistaval ettevõtmisel. Esinejad enam-vähem samad, repertuaargi suures osas kattuv. Oli toona laval Kaitseliidu Pärnumaa maleva orkester Saxon, oli ka seekord. Ja õigupoolest sai Saxoni poolne initsiatiiv kava taasesitamise algpõhjuseks. Nemad käivad koos musitseerimisrõõmust, saamata selle eest tasu. Seekordne repertuaar ei kuulu klassikalises mõttes puhkpilliorkestri tavarepertuaari hulka, mistõttu tehtud suur ja kvaliteetne töö, sellest saadud rõõm ja rahulolu tundusid taasjagamist väärt olema. Aitäh neile! Nii eelnenud vaeva kui jagatud rõõmu eest!
Kui aasta tagasi oli dirigendipuldis kokku neli meest, siis sel korral jäi erinevatel põhjustel neist alles üksainus, orkestri päälik Kaido Kivi. Kes küll endale paar puhkepausi nõutas kõrgemaltkoolitatud orkestrantidele Kadri Põdrale ja Taavi Reimetsale dirigendikeppi edasi andes. Saadi hakkama, üldse mitte esituskvaliteedile lõivu makstes.
Lauljaid osales ka, mõni vähem kui aasta eest, aga „raudvara“ oli kohal. Nii proovides kui esitusel. Puhtast sõprusest ja kollegiaalsusest kulutasid oma puhkepäeva Rene Soom Rahvusooperist, Heli Vahing, Kelli Uustani, Urmas Põldma, Artur Raidmets, Karl Gustav Adamsoo. Selliste artistide sõpruse nimel tasus elada pool sajandit!
Häid inimesi ja organisatsioone jagus sellesse protsessi veelgi. Kaitseliidu Pärnumaa malevat sai juba nimetatud. Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgruppi veel mitte.
ProTone poisid nägid vaeva heli salvestamisega, Aavo Kubja koordineeris pildijäädvustust.
Marianne Tori oma Pai-pagariga korraldas kohapeal esinejaile kõhukõrvast ja Andri Arula oma gruusia restoraniga Kolhethi pakkus hubast paika kontserdijärgseks konversatsiooniks.
Ja loomulikult tänan Ühisgümnaasiumi ja sealset direktori Mart Kuuskmanni kes saali eest kohe miskit ei küsinud. Õpetaja Kadri Keskküla jagas oma klassi ja klaverit. Üks koristajatädi, kelle nime paraku ei tea, oli ka. Saali ja vajalike klasside uksed avanesid õigel kellaajal ja ma tõesti loodan, et me ei jätnud lahkudes maha liig paksu „kultuurikihti“.

Noh ja alguse juurde tagasi. Kui keegi kohalolnuist siiski midagi mäletab, hoidku, et koguni rõõmsalt, positiivselt, siis on pühitsetud kogu see massiivne muusikaline sagimine.
Kirjutan siia lõppu needsamad Eduard Vilde (aastaajast rippuvalt pisut „toimetatud“) sõnad, millega kontserdi Kuuendas koo… vabandust, Ühisgümnaasiumis, lõpetasin:
„Ja jälle sõuavad kevadpilved kaarest kaarde, ja jälle ehib kevade käsi puie ehteid puhkemis-värvidega. Ja jälle tõttate teie siia tihedal tungil, piduriides, imeline ärevus palgel, janune õhin pilkudes. Mis on, milles juurdub see võim, see ajur, mille tõmbel teie meeled ja teie jalad tee siiapoole leiavad?
Jaa, sõbrad, kui te täna siia tulite ja homme jälle tulete ja tuleval nädalal ja tulevatel kuudel ikka ja jälle tulete, seesama hardus meeltes, siis sunnib teid taga jumalus, mis nii vana on kui inimese sugu. See on ILO. Jääge meile truuks ja meie tõotame teile truuks jääda!“
Aamen!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s