Kaval Ants, ehk uppuja päästku end ikkagi ise

Evelyn Eichhorst
MTÜ Pesapuu asutaja
Anti Dühring
Vabakutseline kirjatsura

17974263_1323880314358986_1000938957_nAlates 2012aasta suvest Pärnus tegutseva MTÜ Pesapuu eesmärgiks on inimesi aidata. Hakkajad pesapuulased jagavad käivitunud tööhõivereformi valguses praktilist nõu, kuidas reformiga imeliselt tervenenud inimesed edasi talitama peaks.

MTÜ Pesapuu üks asutajaid Evelyn Eichhorst aitas portaali Just See poole pöördunud inimest, kes algselt reformi käigus töötukassa poolt täiesti töövõimeliseks ja hiljem siiski osaliselt töövõimeliseks tunnistati. (Tööhõivereform tervendab santi Jumalasõnast paremini, JS 13.03.2017 ja Meie võitsime JS 10.04.2017)
Nüüd jagab hakkaja proua näpunäiteid, kuidas inimene end ise sarnases olukorras aidata saaks. Probleemi ulatust näitab Eichhorsti sõnade järgi seegi, et pesapuulased korraldavad oma kogemuste edasi andmiseks vastava koolituse juba 24. aprillil.

Räägiksime esmalt meie varasemate lugude peategelasest. Kuidas saab olla nii, et ühel korral temal töötukassa töövõimetust ei tuvastatud, teisel korral aga tuvastas?
Probleem on taotlusvihikus, mida taotleja täitma peab. Kui vihikud täidetakse töötukassas 20minuti jooksul, siis see ei ole mõistlik.

Kas töötukassas on kehtestatud ajaline piir vihikute täitmiseks?
Olen aru saanud, et töötukassas on ühele kliendile ettenähtud ajaks 20minutit ning umbes selle aja vältel täidetakse ka vihik. Väidet kinnitada või ümberlükata ma ei saa, kuid senine praktika on meie klientidel olnud selline.

Tagasi meie peategelase juurde…
Meie inimesed ei ole harjunud kurtma. Kui võtame konkreetselt peategelase ja küsime temalt otse, kas sa suudad käia kaks trepiastet, siis ta vastab, et jah, kaks trepiastet ma suudan käia. Samas rääkis peategelane hiljem, et kui ta oma töökohas töötab, siis ta puhkepause ei tee. Sest puhkeruum asub hoone teisel korrusel.  Ja kui ta seal korra ära käib, siis on ta naastes nii väsinud, et rohkem tööd tegema pole peaaegu suuteline. Tähtis info, mis peaks taotlusvihikus kajastuma. Kas ta ka 20minutilise täitmise juures ikka kajastub? Kuid just selline näide näitab inimese võimekust tegelikult.

Kas jõuame selleni, et proua ametnik, kes töötukassas taotlusvihikut täidab teeb seda pealiskaudselt?
Proual ei ole piisavalt aega. Arvan praktikas kuuldu ja taotlusvihiku näitel, et küsitakse ära vaid esimesed küsimused. Kui esimesele küsimusele vastad jah, siis täpsustavaid küsimusi enam ei esitata. Võtame küsimuse taotlusvihikust: „Suudan iseseisvalt ilma raskusteta ringi liikuda ja trepist liikuda”.
Noh, ikka suudan ütleb inimene.  Ja kirja lähebki, et probleeme ei ole. Kui hakata täpsemalt küsima, kui pika vahema suudad sa tegelikult ilma hingeldamata ja vahepeal puhkamata maha kõmpida, siis vastatakse, eks ma ikka istun iga saja meetri tagant. Tihti täidangi koos kliendiga taotlsuvihikut nii, et esmalt küsin ära niinimetatud laiendavad küsimused ja nende varal vastan esimesele küsimusele. Lühidalt, tagantpoolt ettepoole.

Meie peategelase edu tagas samuti taotlusvihiku täitmine tagurpidi?
Ühelt poolt jah, teiselt poolt ei. Peategelane tuli meie juurde ja esmalt ta rääkis oma tervisehädadest. Seejärel tegime selgeks, milline haigus tema töötegemist väljaspoolt vaatajat mõjutab. Alles siis täitsime taotlusvihiku.
Teiseks, kui inimene saab töötukassalt eitava otsuse, siis ta loeb otsuse lõpus olevat rida, mis lubab tal otsusega mitte nõustumise korral pöörduda kohtu poole. See õigus on inimesel tõesti. Samas nõuab kaebuse esitamine täiendavaid rahalisi väljaminekuid ja aega. Ning kuidas veel kohuski otsustab?
Seadus aga ei keela inimesel võtta uut taotlusvihikut, täita see küsimustesse süvenedes ja esitada töötukassale uus taotlus. Õigupoolest nii me loo peategelasega tegimegi ja meil läks kõik korrektselt, küsimus lahenes peategelasele positiivselt. Inimene võib küll Vargamäe tegelaste moodi tõde ja õigust taga nõuda, siiski on lihtsam võimalik lahendus sageli edukam.

MTÜ Pesapuu aitab inimesi taotlusvihikute täitmisel tihti?
Mitte just väga tihti, oma paarkümmend vihikut oleme inimestel aidanud ära täita.

Ja resultaat?
Seni on kõik meie kliendid saanud töötukassalt neid rahuldavad otsused.

Seega võib öelda, tööhõivereformi edukat käivitumist takistab taotlusvihik?
Mitte ainult. Kuid jah, minu arvates on osad küsimused esitatud vihikus vales järjekorras. Näiteks: „Kirjeldage tööd, mida te saaksite teha ja kui suure koormusega”. Mina täidan küsimust teistpidi. Esmalt lasen inimesel vastata järgnevale küsimusele: „Kirjeldage tegevusi, mis teie terviseseisundi tõttu on teil takistatud”. Esmalt kirjeldadki need ära, seejärel hakkad mõtlema, mis sulle järele jääb. Tundub veidi loogilisem liikumissuund. Näiteks. Ühel kliendil oli psoriaas, hepatiit, suhkrutõbi ja lisaks oli ta veel rase. Kuidagi jäädi taotlusvihiku täitmisel pidama ainult suhkruhaigusel. Alguses tuli suhkruhaigus jutuks ja edaspidi räägitigi ainult sellest.
Taotlejale tulnud vastuses oli aga kirjas, et kuna suhkruhaigus on seotud rasedusega, siis sellest lähtuvalt on ka töövõimetus ajutise iseloomuga, mis lõppeb raseduse lõppemisel. Kui nüüd järele mõelda, et inimesel on hepatiit ja psoriaas, siis see välistab ju kõik tööd, mis on seotud veega või toiduainetega. Seega, välistatud on kõik koristuskohad, kõik müüjakohad toiduainetega tegelevates kauplustes. Lisaks veel ei tohi ta hepatiidiga seonduvalt tõsta rohkem, kui viis kilogrammi korraga. Kui kõik see kokku ei ole töövõimet pärssivaks seisundiks, siis ma üldse ei tea enam midagi.

Ehk esmalt peaks inimene kirjeldama, millega ta hakkama ei saa ja seejärel vaatama, mis järele jääb?
Loogiline, eks. Tüüpiliselt tehaksegi selliseid vigu. Inimesed kardavad taotlusvihikusse kirjutada ühte asja kolm-neli korda järjest. Puudus taotlusvihikute osas seisneb selles, et üks vihik on koostatud kõigi võimalike töövõimet pärssivate seisundite jaoks. Olgu selleks depressioon, puuduv jalg või see-et oled voodihaige. Seepärast tunduvadki küsimused vihikus sageli totrad. Kui kõike üritatakse ühte kohta kokku panna, siis tulebki peaaegu alati välja üks paras käkk.

Tööhõivereformist laiemalt. Teie hinnang sellele?
Ma ei saa sellest aru. Kui vaadata tööandjate võimalusi osalise töövõimega inimeste tööle võtmisel, siis need on jäänud samaks. Sotsiaalmaksu soodustused, palgasoodustused, tugiisiku teenus. Hästi, juurde on tulnud tööalane rehabilitatsioon ja kaitstud töö, kuid see on rohkem inimese tasandil. Aga kommid tööandjale on jäänud samaks.

Võiks laias laastus öelda, et tehti midagi valmis, millega pöörati kõik pea peale?
Eesmärk on ju õilis. Kui kellelgi on võime midagi teha, siis ta võiks ja peakski midagi tegema. Kuid minu arvates oleks reformi tulnud alustada tööandjate poolelt. Võib ju inimesed töötukassase saata ja öelda: te peate kõik tööle minema. Kuid, kui tööandjail puudub valmidus inimesi vastu võtta, siis pole ju midagi teha.
Nii võidki ennast siniseks pingutada, kuid see ei toimi.
Ka enne reformi käivitumist ei olnud meil erilisi probleeme leida kellelegi töö. Osalise töövõimega inimestel on ju töölevõtmisel teatavad eelised. Alates sellest, et inimest saab tööle võtta osalise tööajaga ilma-et ma tööandjana ennast maksudest lolliks maksaks. Need soodustused tööandjatele olid olemas ka varem. Tegelikult oleks pidanud alustama täiendavate ja soodsamate tingimuste loomisega just tööandjatele.

Aga reformi läbiviijate kompetents? Näide: Üks tuttav helistas oma murega töötukassasse, kus ta suunati edasi Pärnu bussiparki. Sealt soovitati tal oma murega pöörduda sotsiaalametisse, kus ta saadeti sujuvalt edasi Pärnu Linnavalitsusse. Seal pidi ta omakorda helistama kahele ametnikule. Kuid korrektset vastust ta ei saanudki. Kas pole veidi Kafkalik olukord?
Kafkalikkus pole ainult töötukassa probleemiks. Alati kerkib tõrkeid, kui küsimus on ametkondade ülene. Küsimusi, mis puudutavad ainult linnavalitsust, neid teavad sealsed ametnikud hästi. Sama puudutab ka töötukassat. Nende oma ja ametkonnasiseseid küsimusi teatakse hästi. Arusaamatused tekivad siis, kui töötukassast läheb küsimus linnavalitsusse, sealt omakorda sotsiaalkindlustusametisse. Siis läheb asi kapsaks.
Tegelikult ametkonnad ei mõista tihti üksteist. Alates sellest, milliseid puudeid määratakse.
Teie tuttaval oli veel lihtne.
Kui rääkida võrdluseks lapsevanematest, kes kasvatavad puudega lapsi ja kes peavad tegema spagaati kohaliku omavalitsuse ja sotsiaaltöötaja vahel…
Lapsevanemaid peaks nõustama sotsiaaltöötaja. Tegelikkuses nõustavad lapsevanemad tihti hoopis teda. Sest sotsiaaltöötaja pole kunagi kokku puutunud puudega lapse ja tema vajadustega. Temal ei pruugi olla õrna aimugi, mis imeloomad on seisulaud või hapnikuautomaat ja miks neid kodus üldse tarvis on? Kusjuures sotsiaalametnik peab mure edastama sotsiaalkindlustusametile.

Milles seisneb viga? Kas reform on ette valimistatud puudulikult või on asi hoopis inimestes?
Siin ei ole tegemist pelgalt reformiga. Pigem on küsimus selles, et mina ametnik olen oma ametijuhendit täitnud. Tegelikult on töötu, sotsiaalset toetust vajav puudega inimene inimene mitte erinevate ametkondade erinev klient.

Kuidas saaks olukorda parandada?
Tuleks lõpetada linnukeste panemine kohtadesse, projektidesse, mis näitaksid kõigile, et meie ametkond tegeleb probleemiga. Ja muidugi peaksid ametkonnad õppima üksteist vastastikku tundma. Ma tean, et vahepeal käisid töötukassa inimesed sotsiaalosakondades istumas. Nägemaks tööd, mida tehakse,  nägemaks inimesi. Võib olla on see abiks, kui ametnik näeb pidevalt abivajajat ja kuuleb tema muret.
Abiks oleks seegi, kui need, kes alustavad millegi reformimist oleksid teadlikud inimeste muredest,  keda reform puudutab. Ehk reforme peaksid esile kutsuma inimesed, kes ise ja vahetult on püüdnud inimesi tööle saada. Siin seisneb probleem juba reformi ettevalmistanud ministeeriumis. Öeldakse vabanduseks, et selgitage teie inimesele, kuidas tööle saada. Hästi, selgitan inimesele, kuidas krooli ujuda ja viskan ta siis vette. Pikalt tööta olnud inimeste töötamisega, kaasnevad ju sageli teisedki probleemid. Perekond, tihti hakkab kohtutäitur palgast osa näpistama.
Täna kirjutatakse toetusprojektid, projektide voorud kokku inimeste poolt, kes pole kordagi kliendiga tegelenud. Minul ei ole ministeeriumi vastu midagi, kuid enne, kui teed mõne otsuse, siis mine ja saa mõne inimesega kokku, keda sinu otsus puudutab. Tööta vähemalt kolm kuud kliendiga ja räägime siis uuesti.

Vihje telesarjast tuntud sotsiaalse sidususe ministeeriumile?
Kas just nii, kuid tragikoomilisi ja rumalaid näiteid erinevatest projektidest, mis peaks inimesi tööle suunama on mitmeid. Võtame näiteks tööharjutuse. See on töötukassa poolt armastatud tegevus, kus töötud käivad 40 või 60 tööpäeva, sõltuvalt harjutusest, kusagil kohal. Istutakse kuus tundi päevas. Poole sellest ajast vältab auditoorne loeng – räägitakse CV-de tegemisest, tööle kandideerimisest ja motivatsioonist.  Ülejäänud aeg peaks kuluma töölaadsele tegevusele. Mõned riisuvad, mõned joonistavad tassikesi. Kõik on täiesti õigustatud. Kõike seda korraldatakse hanke korras, vähempakkumuse alusel. Maksetingimuseks on aga see, et korraldaja saab raha iga päeva eest, mil klient kohal käib. Ilus, eks. Klient käib kolm kuud igal tööpäeval kohal ja kõik on õnnelikud.
Minule MTÜ-na jääb aga arusaamatuks, mis on teenuse eesmärgiks? Kas selle teenuse eesmärgiks on inimesi karistada? Kui muud ei tee, siis las teeb vähemalt seda? Kas teenuse eesmärgiks on inimesi aktiviseerida? Kui inimene aktiviseerub, siis kuidas ma seda mõõdan, et ta ka tegelikult aktiivselt tööd otsib? Kolmandaks, kas eesmärgiks on inimesi tööle saada? Ehk, kui inimene saab esimese kuu jooksul tööle, siis korraldaja kahe järgmise kuu eest oma teenuse pakkumise eest raha ei saa. Mis on ka õiglane, inimene sai ju tööle.
Olukorra kirjeldamiseks sobib vast kõige paremini üks näide. Tööharjutuse korraldaja võttis oma kliendid kokku ja selgitas neile: „Nii kullakesed.  Kui olete teatud arvu kohal käinud, vähemalt allkiri on all, siis need saavad tööharjutuse lõppedes preemiareisi Riia loomaaeda.”
Me räägime siin, et hange on majanduslikult mõistlik. Mis selles majanduslikult mõistlikku on? Halb ja odav teenus on igal juhul liiga kallis.

Tuleme lõpetuseks tagasi taotlusvihikute juurde.
Kui neid võrrelda vihikutega, mis olid kasutusel enne reformi, siis juhul, kui ma kuulan inimeste vaegused põhjalikult ära, siis tänastesse saan ma rohkem kirja panna. Selle eelduseks on aga aeg, mis kulub tööks inimesega.
Seetõttu plaanimegi 24. aprillil kell 15:00 korraldada oma kogemustest lähtuv koolitus neile, kes peavad kas ise või kellelegi teisele lähitulevikus taotlusvihikuid täitma. Olgu selleks abivajaja ise, sotsiaaltöötaja, sotsiaalmaja perenaine või keegi veel.

Täpsema info koolituse kohta:
https://www.facebook.com/MTU-Pesapuu-138189682986872/
Telefonil: +3724460677

Loe lisaks:
https://justsee.blog/2017/03/21/uputatava-paastmine-pole-uputaja-asi/

https://justsee.blog/2017/04/10/repliik-meie-voitsime/

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s