Pole ruumi pehmodele

Asso Kommer – matkasell
Anti Dühring – vabakutseline kirjatsura
Fotod – Türi-Tori kiirlaskumise koduleht


17038860_1816371002020444_2934623902875433123_oTänavu 15ndal aprillil juba kaheksandat korda startiv Türi-Tori kiirlaskumine Pärnu jõel on sündinud tänu matkafanaatikute pingutusele. Raske distants pakub osalejatele võimalikku suplust ja rohkelt higi ning närvikõdi.

Türi-Tori kiirlaskumise üks korraldajatest Asso Kommer rääkis võistluse tekkest ja vahvatest juba juhtunud seikadest kiirlaskumisel ning kokkuvõtlikult sai selgeks, et tänaseks juba rahvusvahelist tuntust koguva ettevõtmise korraldamiseks piisab tihti pelgalt meeste tahtest ja oskustest.

17038683_1816370952020449_7656943219364122518_oKuidas tekkis mõte korraldada Pärnu jõel Türi – Tori kiirlaskumine ja mitmes ettevõtmine see teil on?
Oi, isegi ei mäleta täpselt. Äkki seitsmes. Ei, siiski kaheksas kord on see meil korraldada. Eks, kes huvi tunneb, leiab meie tegemiste kohta täpse teabe matka kodulehelt http://tyritori.ee

Aga ikkagi, kuidas asi alguse sai? Keegi taat istus maha ja mõtles välja, et teeks?
See taat, kes maha istus ja asja välja mõtles on kunagine tuntud ajakirjanik Koit Raud. Koit oli nooruspõlves ise kõva matkamees. Nõukogude Liidu avarused on temal kõik läbi käidud ja kanuutatud. Täna on ta pensionär ja aktiivse inimesena ta leidis, et võiks teha midagi, mis oleks tore nii endale kui teistele.

17017138_1816370932020451_8418000038720300205_oEhk, mehel hakkas igav?
Ei, mees on lihtsalt matkafanatt. Ja kuna Soomaal oli suur paadihullus tol ajal veel eriti levinud ja tema elas Pärnu jõe ääres ning tegeles kanuuturismiga, siis ta leidis lõpuks, et Pärnu jõgi on mõneti varju jäänud. Kuigi näiteks suurvee ajal on Pärnu jõel omad võlud. Kiire vool ja langus on näiteks Eesti paadimaratonidest Türi-Tori distantsil kõige suuremad. Eks Koit arvas, et vahvat elamust jõel võiks pakkuda teistelegi. Asetame loogiliselt ühe teisele ja nii ta meil tuli.

Veel, matka ajaloost rääkides, mõned vahvamad momendid matkast?
On starditud niimoodi, et enne, kui teine jalg paati jõuab on suplus juba tehtud. On sõidetud näiteks Bella paadiga Jändja paisust alla.

17016796_1816371422020402_5090740136539232270_oKuidas see välja nägi?
No alguses üht, pärast teist pidi. (Naerab) Üks aasta olid ühed rõõmsad tegelased kohal oma käsitsi tehtud puust kanuuga. Selline korralik maamehe töö oli ikka. Mitte, et halb paat oleks olnud… Nemad otsustasid ka, et soovivad Jändja paisust alla sõita nii, et ümber ei lähe. Kaks katset tegid nad kindlasti, kolmandast loobusid. Tegelikult on see paisu languse ja kanuu pikkuse suhe, mis loeb. Kas laseb nii sõita, et nina vette ei lähe või ei lase.

Olete mitu korda nimetanud Jändja paisu. Mis teeb selle paisu eriliseks?
See on selline meeter-poolteist hästi järsku langust. Põhimõtteliselt sõidad tammist alla. Ja kui paadi nina vette läheb, siis on suplus kindel. Süstaga on nii, et vesi lendab üle. Kanuusse aga kõik, mis tuleb, tuleb sisse ka. Üks vale liigutus ja sa oledki külili.

17097852_1816371358687075_6812962729775693511_oKõlab hirmsalt. Peaaegu nagu ekstreemsport, mida ta vist ongi. On selle seitsme aasta jooksul vaja olnud kedagi päästa ka? Ehk, kui kiirabi ei tule, siis…
No kiirabijuhtumeid ei ole õnneks olnud. Aga seda on ikka ette tulnud, et sõidad inimesele autoga järele ja viid sooja. See käib asja juurde. Üldiselt rahvas, kes matkal osaleb on hästi sõbralik. Alati, kui keegi läheb ümber, sõidetakse juurde ja küsitakse, kas on abi tarvis. Helistada, saateautot või korraldajaid appi kutsuda. Paraku on trass ligi 70kilomeetrit pikk ja iga puu taha päästerõngast ei pane.

Võib aru saada, et matkale on oodatud kõik soovijad, peaks soovija siiski ise omama teatavat kogemust? Ei tohiks olla kindlasti esimene selline matk, millel osaletakse?
Meil on ka kodulehel kirjas, et kui sa elus esimest korda kanuusse või süsta istud, siis see matk ei ole sinu jaoks. Vähemalt üks paatkonna liige peaks olema kogemusega, kes teab, kuhu ja kuidas  keerata ikkagi. Välja arvatud suurte kummipaatide, ehk RAFTidega muidugi, kus on kuus kuni 12 meest sees, kes sumavad aerudega. Esiteks on RAFTe ilma pingutuseta… Ei, ilma hästi suure pingutuseta raske ümber ajada. Teistpidi ei võta nad ka suurt kiirust üles. Ja kui ta juhtumisi kivi otsa kinni jääb – keerulisema vooluga kohal ta jääb kas kinni või läheb üle, siis on jõgi piisavalt madal, et jalad ulatuvad põhja ning pea ulatub välja.

Selle põhimõtte järgi uppumishirmu…
Päästevarustus on kohustuslik.

Siin meenubki, et korra on teil olnud arusaamatusi matka korraldamiseks vajaliku loa saamisega?
Ma arvan, et pigem oli see kommunikatsioonihäire. Inimesel, kes asja ise eriti hästi ei tunne, tekib õigustatud huvi, kas asi on ikka ohutu. Ilmselt ei toimunud kommunikeerumine nii ladusalt, kui ta oleks võinud toimuda. Läinud aastal meile pretensioone ei olnud. Kuid tuleb arvestada, jalutuskäik soojal rannal meie paadimatk ei ole. Külma vette võib kukkuda ja sellega on paljud ka hakkama saanud.
Ehk veelkord, päästevarustus on kohustuslik. Süstadel ja kiirematel vahenditel sõitjatest paljudel on kiivridki, mis tegelikult sõidu juurde käivad. Muidugi on matkajad ise ka teadlikud. Suurel osal paatkondadest on oma saateautod, mis toovad neid starti ja viivad pärast ära. Seega on lisaks korraldajatele olemas inimesed, kes märjad matkajad viivad vajadusel sooja kohta kuivama.

Pakute matkajatele ka toitlustust?
Pakume toitlustust. Nii öelda lõunavariant on Kurgjal, pärast matka lõpetamist on toitlustamine Tori koolis.

Küsingi nüüd raha kohta. Ehk, kust te raha saate? Ei saa ju olla nii, et kaks või kolm taati, kes armastavad matkamist, said kokku, igaüks pani sajaka alla ja üritus hakkaski toimuma?  
Eks see sajakas tuleb organiseerimistöö näol alla panna nii või naa. Oma aja ja tegemise eest ju keegi raha ei saa. Enamik tööst tehakse vabatahtlikult. Oleme matkamisest huvitatud ise ja oleme huvitatud võimsa elamuse pakkumisest teistelegi. Me ei ole kadedad poisid. Ning meie rõõmuks on sadu inimesi, kes on huvitatud üritusel osalemisest. Neile ei saa ju ära öelda.
Täpset eelarvet ma nimetada ei oska, sellega tegeleb teine inimene. Aga raha saame osalemismaksudest.

Nii-et kulud katate ära?
Ei, kuludega jääme miinus nulli. Meil on toetajaid. Kes toetab auhinnaga, omavalitsused on meile suureks abiks. Meil on head suhted nii Türi, kui ka Tori valdadega. Rahaliselt nad suurelt ei saa toetada, aga vahest on head suhted igasugusest rahast väärtuslikumad. Ärgu olgu sul sada raha vaid olgu sul sada sõpra. Sama on ka auhindadega. Paljud auhinnad on toetajate antud.

Auhindadest. Mille alusel sellisel matkal auhindu või kohti üldse jagatakse?
No tegelikult on niimoodi, et esiteks arvestatakse erinevate paadiklasside kaupa. Vastavalt esimene, teine ja kolmas koht saavad meene.  Peaauhind ja suuremad auhinnad, neid jagatakse enamuses loosi teel. Kiiret süsta, mis on juba lõunaks Toris, ei saa võrrelda kummipaadiga, kus 12meest pimedani aerudega vehivad. Osavõtjad on kõik ja ei saa öelda, kes rohkem, kes vähem pingutas.

Palju teil läinud aastal inimesi matkal osales?
Tugevalt üle kolmesaja. Tahan öelda seda, et eelmine aasta läks meil starti, kui ma nüüd ei eksi siis 103 paati. Sealhulgas üheseid süstasid ja suuri RAFTe, kus on 12 inimest. Nii see hulk rehkendades koguneb. Ehk võib ju osaleda kõigi alustega, mis kondiaurul edasi liiguvad. Päris mitu korda on isegi vesijalgrattal starditud ja päris mitmel korral on vesijalgrattad kõveraks või katki sõidetud. Inimesed teavad, et see on suurepärane võimalus oma varast lahti saada, aga starti tulevad ikkagi.
Praegu on meil osalejaid muidugi peamiselt Eestist, aga on ka võistlejaid Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest ja isegi Suurbritanniast.

Kui keegi veel ei julge või ei saa osaleda, kuid soovib sõitjatele kaasa elada, kus oleks seda kõige parem teha? Et ka põnev oleks.
Paide poolt tulles on esimene koht kindlasti Jändja pais. Seal pääseb autoga ilusasti juurde ka. Kindlasti Suurejõe Pärnumaal. Lõunapunkt Kurgjal, kus saab sõpradele kommi viia. Ja muidugi finiš Toris. Jändjal on muidugi see koht eraldi ära märgitud, kus paadi saab paisust kuivalt mööda lohistada. Igatahes saab Jändjal ja Suurejõel suhteliselt kindlasti käntsukäijaid näha.

Kui keegi soovib korraldajaid vabatahtlikuna abistada, siis mis ta tegema peaks?
See on lihtne. Tuleks ühendust võtta Koit Raua või minuga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s