Arvamusartikkel: Naistesolidaarsusest ehk kas naised on õelad või õed?

epp.adler_1425394012_82
Kas meeste vahel on rohkem solidaarsust kui naiste? Liiga paljud vastaksid, et jah, sest nad on seda näinud ja kogenud. Miks see nii on?

Ma usun, et solidaarsustunne on inimlik tunne soost sõltumata. Kuulumine, armastatud ja väärtustatud olemine on meie põhivajadused ning paljude uuringute järgi peitub neis ka õnneliku elu saladus. Kui me tunneme end hästi, siis toetame loomulikult ka teisi.

Meie koosolemine loob väga palju energiat, mis peab kuidagi väljenduma. Meie kõigi kõige olulisem võime on mõjutada enda ja teiste käitumist. Selle võime teadvustamine on kõige olulisem. Mitte keegi meist ei ole neutraalne. Meil on meeletu võim. Küsimus on, kuidas me seda võimu kasutame?

Aga miks me siis räägime naiste ja meestesolidaarsusest?

Mulle tundub, et meesgruppides on sageli rohkem kamraadlust, mis on sageli lähemal vaatlusel väga piiratud ja reglementeeritud. Teatud teemadel ei räägita, ollakse teatud moodi. Ka mehed peavad ju „õiged mehed“ olema. Kamraadlus ja vendlus viivad siiski enamasti meeldivama õhustikuni.

Kui mehed peavad end välja elama, siis nad teevad seda füüsiliselt. Mõni teeb sporti ja mõni lööb.

Kui naised peavad end rühmas välja elama, siis nad teevad seda emotsionaalselt. Heas ja turvalises rühmas nad kallistavad, laulavad, nutavad, naeravad, ja tantsivad. Kui naised ei tohi naised olla, vaid peavad olema midagi muud, siis nad on üksteise suhtes vaenulikud, kadedad, kahtlustavad, kaitsvad, ründavad. Siis nad on konkurendid või hindajad. Tulemus on õel õhustik, mitte õdede õhustik.

Kui naine suhtub endasse ja teistesse kui mingisse rolli, kui objekti, siis on olemas õige ja vale viis olemiseks. Ehk siis valesti olemise ja käitumise võimalus on väga suur. Selline hinnangulisus ja enesekaitse põhjustab kadedust, süüdistamist, mugandumist, nähtamatust, võimutsemist, vaikimist. Hirmunud, ebakindel inimene, kes kardab valesti käituda või on moraalijüngri rollis, ei tunne end tõenäoliselt ka väga väärtuslikuna. Sellises hirmu ja õige käitumise rühmas on solidaarsus võimatu. Võimalik on mugandumine või lõputu võitlemine.

Eneseväärtustamine on aga igasuguse edukuse ja enesekehtestamise eeltingimus, sest iseolemine tähendab erinemist, mis ohustab kuulumist. Erinemine vajab alguses väga palju julgust ja sisaldab üüratut eksimise võimalust. Nii et kaotada on tegelikult palju, kuigi võita võib terve elu.

Liiga sageli tähendab naistevaheline solidaarsus üksteise väiksena hoidmises. Stereotüüpide, rollide, raskuste, probleemide kaitsmises, mitte uute lahenduste leidmises. See tähendab, et solidaarsus on olemas. See tuleb lihtsalt edasiviivaks jõuks muuta.

Võibolla on aeg loobuda arvamusest, et kui laseme soorollid vabaks, siis keegi ei sünnita, kõik teevad karjääri või lähevad ära. Äkki ei lähe? Äkki sünnitavad rohkem? Äkki hoopis kasvatavad tervema enesehinnanguga lapsi? Äkki on paremad ja inimlikumad professionaalid? Tunne, et ma olen väärtuslik, armastatud ja võin kasvada/areneda/muutuda loob vabadust, inimlikkust, teotahet ja väga palju rõõmu.

Tähistagem täna oma naiselikkust! Naistepäev ei ole „Mehed ülistage naisi õigesti“ päev. Naistepäeva traditsioon sai alguse USAs 1848. aastal, mil sealsed naised said mitmeid õiguseid ja vabadusi.

Naistepäeval on väga tore meestelt lilli saada, kuid veelgi olulisem on naistel märgata naisi. Üksteise tähistamine ei tähenda meestele vastandumist või koha kätte näitamist. Iga meestelt saadud tähelepanu olgu boonuseks. Märkame täna üksteist. Oleme üksteisele toeks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s