Kas saatus laseb endast filmi teha?

16462949_947574678678020_3092968487749386412_oAutor: Andri Arula
Foto: http://www.landmarkscalifornia.org/

Pärnu tundub talviti olevat vaikne, udune ja porinegi, kuid uskuge, see on ainult väline. Siin linnas toimub alati midagi.
Käesoleva jutuajamise fookusesse tõusevad kaks härrat Tallinnast, kes tulid Pärnusse oma kõrgkooli diplomitööd linti võtma.

Keset kiiret ja tegusat päeva palusin neil intervjuuks aja maha võtta ja kohtusimegi ühes võttekohtadest, Ammende Villas.

“Mõrv hotellis”
Produtsent: Olari Oja
Režissöör: Tormi Torop.

Algatuseks tutvustage filmi süzeed.

Tormi:
Lühidalt öeldes baseerub meie film kolme teose üksikutel osadel.
Mati Undi “Mõrv hotellis”, millest on võetud üks peatükk ning ka pealkiri. Siis Bulgakovi “Meister ja Margarita” esimesest raamatust esimene peatükk ning lisaks Mihhail Lermontovi “Meie aja kangelane” viimane peatükk.

Kes selle kokku kirjutas?

Tormi:
Kokku kirjutasin selle mina. Sellega oli vägagi palju tööd. Filmi puhul on läbivaks teemaks saatus kui selline. Loos on tegevateks kolm nartsisslikku noormeest, kes lähevad ühte hotelli õhtut veetma. Arvates, et nad on ise oma saatuse sepad ja oma õnne valajad, kohtuvad nad millegagi, mis pöörab nende arvamuse pea peale. Neis tekib kahtlus, kas inimene ikkagi juhib ise oma saatust ning suudab suunata tulevikku.
Tegemist siis klassikalise, umbes 17-18- minutilise lühifilmiga.

Olari: Eestis pole lühifilmid väga populaarsed. Euroopas on olukord teine. Inimestele meeldib seal vägagi neid vaatamas käia. Kui Eestis pannakse vähe kokku selliseid lühifilmi kassette, siis Euroopas on see vägagi populaarne.
Näiteks pannakse viis kuni kuus sarnase teemaga lühifilmi kokku, millest moodustub pea paaritunnine programm.

Tormi: Lühifilmi puhul mängib rolli ka praktiline pool. Kui võtta võttepäevaks 12 tundi nagu ka meil on, siis ühe päeva lõpptulemuseks saame 1-3 minutit reaalset filmi. Kui me meile määratud võtteperioodi jooksul sooviksime teha pikemat filmi, siis peaksime palju järeleandmisi tegema – näitlejatöös, valguses, ka kunstilises osas taset langetama.

Seega ainult käsikaameraga ning mitte kaasates muud tehnikat, saaks teha kahe päevaga ka täispika filmi.

Tormi:
Jaa. Ma täiesti siiralt loodan, et suudan kunagi sellise eksperimendi ka teha. Kuid see eeldab, et näitlejatega on harjutatud ja harjutatud ja harjutatud ja proovitud ja proovitud.
Hiljuti tegi üks sakslane, kelle nimi ei tule mul meelde, filmi “Viktoria”. (Sebastian Schipper – Just see märkus). Film oli üles võetud ainult ühe pika võttena. See oli pikk film. Nemad tegid selle kolme või nelja duubliga. Aga see on tohutu eeltöö.

Kuid tuleme teie filmi juurde tagasi. Kui suur teie meeskond selle projektiga on?

Olari: Meeskonna suurus küll varieerub mõneti, kuid näitlejateta on see umbes 24 inimest. Näitlejaid on 6. See on meie 11. lennu lõputöö. Meeskonnast enamiku moodustavad nooremate kursuste tudengid ja lisaks on ka profid, kes töötavadki filmialal. Näitlejad on kõik elukutselised.
Näitlejate puhul on eriti positiivne see, et BFM’il on leping Eesti näitlejate liiduga ning elukutselised näitlejad peavad au sees toetada tudengeid õppeteekonnal.

Tormi: See ongi Eestis uskumatult ilus ja tore.

Olari, see pole sinu esimene film. Sa oled ju ka muusik. Mis on filmindus sinu jaoks

Olari: Filmindus on nagu tasakaal. Muusika annab mulle võimaluse luua. Produtsendi töö juures huvitab mind samuti loominguline tegevus. Mõlemad valdkonnad tasakaalustavad minu elu.

Kas kasutad oma muusikat ka siin filmis?

Olari:
Ei, siin filmis mitte. Minu muusika ei sobinud. Kasutasime ühe teise inimese muusikat.

Millal te alustasite selle filmi planeerimist?

Olari:
Alustasime septembris.

Tormi:
Pigem augusti teine pool.

Kas kõik protsessid on läinud nagu planeerisite?

Olari:
See on tegelikult naljakas. Me teeme saatusest filmi ja selle projektiga on tulnud ootamatult palju tagasilööke. Uskumatuid asju juhtub. See on nagu elu ja saatusega mängimine.

Tormi:
Oleme siin omavahel ka rääkinud, et kui tahad saatusest teha filmi, siis paneb saatus ise sulle käe ette. Meil on siin näiteks mõlemil telefonid katki läinud. On ka muid tagasilööke. Kuid nagu öeldakse, et kui oled kaelani sees, siis ei tohi enam pead norgu lasta.

Olari:
Hea ettevalmistus ongi see, et kui tulevad tagasilöögid siis on sul kohe võtta ka plaan-B

Kas teil on iga tegevuse jaoks plaan B?

Tormi:
Just

Olari:
Jah, peab olema. Muidu ei saa sellises suures mahus midagi teha.

Tormi:
Meil oli isegi ühe näitleja vahetumine vähem kui nädal enne võtteid. Näitleja ütles, et ta on lootusetult haige ning lihtsalt ei saa osaleda. Kuid nüüd on meil Jaanika Arum, kes on ka Pärnus koolis käinud. Üldse on meil meeskonnas mitmeid, kes on Pärnust.

Kui keeruline on üldse leida võttekohti?
Kas jalutasite siia Ammendesse ja ütlesite, et tahate filmi teha ning kõik läkski nii?

Olari:
See ongi väga raske. Esiteks õige võttekoha leidmine. See peab sobima kõigile osakondadele – produktsioonile, režiile, operaatorile ja ka helile. Ja lisaks see kõik peab sobima filmile endale. Õige koht paneb filmi elama. Kolmandaks veel asjaajamine.
Kui lugu kõnetab kõiki osapooli siis on võimalik kokkuleppeid saavutada ja tavaliselt ka kohtadele endile meeldib, kui nende juures filmi tehakse.

Miks te Tallinnas seda filmi ei teinud? Kas seal siis polnud selliseid kohti?

Olari:
Jah, Tallinnast me selle filmi jaoks ei leidnud seda õiget kohta. Tõenäoliselt oleks pidanud siis paljut kombineerima hakkama.

Kuid Pärnust te ei saanud tehnikat. Selle transportimine nõuab ka suuri autosid.

Olari:
BFM’il on oma tehnikapark ning jah, tõime vajaliku siia. Õnneks saime ühe suure autoga hakkama. Lisaks on meil veel lisaläätsed Soomest.

Just. Kuulsin võtteplatsil ka inglise keelt.

Olari:
Meil on jah rahvusvaheline seltskond. Lätist on meie valgustaja. Operaatori esimene assistent on hetkel itaallane.

Kas siia meeskonda oli tegijatel lihtne saada?

Olari:
Eks meeskonna komplekteerimine on ka problemaatiline. Kuid see on peamiselt ikkagi kinni inimsuhetes, et mis filmi teha, kellega koos teha ja kus seda teha ja mida tingimused võimaldavad. Tudengid soovivad saada ka erinevaid võtteplatsikogemusi.
See lühifilm annab hea kogemuse, mida lisada ka oma CV’sse. Seda enam, kui tuleb hea film, festivali vääriv film, siis on kindlasti mõistlik kõigil pingutada.

See film läheb festivalile?

Olari:
See kindlasti läheb festivalidele. Suvest alates kaks aastat rändab mööda festivale.

Vahepeal tuli Tormile meeskonnalt teade, et näitleja soovib teda grimmiruumi.

Kui lihtne on leida toetajaid? Nägin, et Pärnu Linnavalitsus toetas teid 400 euroga.

Olari:
Väga hästi informeeritud. Eks meil produktsioonis on ära jaotatud, kes millega tegeleb.
Kuid eks see jõuab ka selleni, et mida me suudame sponsorile anda. Olen seda meelt, et sponsor peab ka ise tahtma anda. Kedagi ei saa ju sunniviisiliselt toetama panna. Et saadame võimalikult konkreetse loo ning kui see kõnetab toetajat,siis ongi tore ja saame teha meeldivat koostööd.
Mu esimese filmiga on jäänud ka mõned pikemad koostööpartnerid.
Tegelikkuses on ju filmindus Eestis jõuliselt tärkamas. Meile luuakse siia stuudioid, tuuakse välismaist kaastoodangut ning aina rohkem tuleb ka koolist professionaalseid filmitegijaid. Tegemist on tärkamisajaga ning koostööpartnereil on ka selles suhtes kasulik olla õigel ajal õiges kohas.
Samas on ka üsna kerge koostöö ära rikkuda ning pärast on keeruline silda uuesti ehitada. Ei saa suhtuda kergekäeliselt sponsorluse küsimisse.

Mis on antud filmi puhul olnud kõige raskem? Nagu aru sain siis tegemist on päris probleemse projektiga.

Olari:
Päris nii hull see nüüd ikka ei ole.

Kas on midagi tekitanud tunde, et nüüd on kõik kaputt. Viska aga asjad varna ja läbi?

Tormi:
Vot sellist olukorda ei tohigi lasta tekkida. Näiteks pidime filmima lõpu sellel pühapäeval ära. Kuid kolmapäeval täpsemalt uurides saime aru, et me ei suuda võtteplatsi nii kiirelt valmis ehitada. Ja nüüd lükkuski see märtsikuusse. Kogu see ümberorganiseerimine ja hilisemaks lükkamine teeb kõik senised plaanid komplitseeritumaks.
Kui tundubki, et mingi olukord või asi on kuidagi kahtlane, siis ei saa loota efektide kasutamisele.
Kõike seda ongi raske otsustada ja ümber mängida. Kuid seda peab tegema ja ootamatutele olukordadele lahendused leidma. Tegema otsused.

Olari:
Filminduse puhul ongi kõige halvem otsustamatus. Parem teha kehv otsus, kuid kõik saavad minna oma tööga edasi. Kui produtsent või rezisöör ei võta konkreetseid seisukohti lahendamist vajavates olukordades, siis see ka demoraliseerib.
Tormi: Võib tekkida ka olukord, kus probleemi visatakse teineteisele ilma korrektse lahenduseta. Siis mingi moment avastataksegi, et kõigil on kogu töö tegemata.

Mis on selle filmi puhul senini rõõmsaim hetk? Või saabub see linastumisel?

Tormi:
Ei. Alles eile oli üks sellistest väga positiivsetest momentidest. See oli hilja õhtul, pigem öösel. Kõik näitlejad olid juba ära läinud ja me jäime tegelema maja väljavalgustamisega. Kuna eile oli ka niiske ning kerge udugi, siis suutsime valgustusega tekitada torni ümber lausa majaka efekti koos võimsate valguskiirtega. See hetk andis mulle adrenaliinilaksu.

Olari:
Mina kordan endale iga päev, et olen tänulik võimaluse eest teha filmi. Üks meie õppejõududest on ka rõhutanud, et filmi tegemine on prvileeg.

Te olete ühel kursusel. Kuidas te üldse sattusite filmindust õppima?
Kas käis mingi klõps?

Olari:
Mul see klõps käiski nii. Olen filmindusega varem tegelenud ja kevadel oligi väikene pöördemoment, et mida elus edasi teha. Tekkiski idee, et miks mitte filmindus. Otsides moodust professionaalsel tasandil sellega tegelemiseks, jõudsingi siis mõtteni, et lähen omandama teist kõrgharidust.
Siis tulid juba katsed ja siis sain sisse ja nii see siis läkski.

Te teineteist tundsite ka?

Tormi:
Ei. Esimesel kursusel me isegi ei vestelnud eriti. Kuid filmiteema on mul olnud eluaegne unistus. Mäletan isegi põhikooliaegset juhtumit, kus Aktuaalse Kaamera uudistes räägiti BFM’i õppemaksust. Siis mõtlesin, et kui hakkan isegi sellest momendist raha koguma, siis ei saa ma elu sees seda summat kokku.
Aeg läks mööda, tegelesin teatriga. Siis tuli kõrghariduse reform, kuidagi olin just õigel ajal õiges kohas. Tegin katsed ja võetigi vastu.

Kas õpingud on kerged olnud?

Olari:
Intensiivsed. Vägagi intensiivsed.

Tormi:
Mäletan, et kui meil teine semester algas siis mõtlesin, et saame kergemalt hingata. Kuid täiesti ootamatult lükati sisse järgmine käik ja õppimine intensiivistus nii, et oooohhooo.

Loobumismõtteid ei olnud?

Tormi:
Ei ei ei. Olen elu aeg selle nimel vaeva näinud.

Tormi, sinu puhul saan sellest täiesti aru. Kuid Olari, kui minna ajas tagasi, kas alustaksid uuesti?

Olari:
Ja, kindlasti. Mul on veel pigem isegi tõusev motivatsioon.

Seega tegemist pole nn vaheetapiga?

Olari:
Ei. Pigem võibolla mingi aeg läheme otsime mingeid kogemusi mujalt. Aga filmi juurde tuleme kindlasti tagasi. Põhitööks see ikkagi jääb.

Kui tihedalt ise kinos käite?

Olari:
Kusjuures see on mõneti ehk naljakas, kuid enne õpinguid sai isegi tihedamini käidud. Praegu jääb kooli kõrvalt nii vähe aega. Kuid ikkagi. Me vaatame väga palju loengutes. Vaatame analüüsivalt filme ja ka filmiajaloo käsitlemisel erinevad teoseid.
Artises ja Sõpruses käime küll ehk tihedamini. Kuid on perioode, kus sooviks vägagi kinno minna, aga reaalsuses lihtsalt pole aega ega võimalust.
Näiteks PÖFF’i ajal on meil eksamid või siis filmide ettevalmistusperiood. Koduõuel on A-kategooria festival, kuid lihtsalt pole võimalik seda nautida.

Tormi:
Eks olegi, et filminduses pead loobuma paljudest asjadest. Näiteks kui sõbral on mingi tähtis sündmus, siis pead ära ütlema, kuna käsil on filmi ettevalmistamise intensiivne periood. Peab oskama prioriteete paika panna.

Hollywoodi toodang pole hetkel teie pärusmaa?

Olari:
Just. Pigem Euroopa filmid. Hollywoodis käib peamiselt ikkagi produktsiooni järgi. Euroopa filmides lähtutakse ikkagi loomu ja rezissööri järgi.

Tormi:
Euroopa filmides on efekte vähem ja rohkem mõtet. Kuid siin pole mõtet ikkagi valesti meid mõista. Hollywoodi filmid ka väga meeldivad ja ikka käime neid vaatamas. Sest seal on ka asju, mida jälgida – näitlejatöö, erilahendused jne.

Vin Dieseliga xXx filmi lähete vaatama?

Tormi:
Ikka, kuid konkreetselt seda filmi vaatan ma küll peojärgsel päeval pohmakaga, süües seljankat. Aga vaatan kindlasti.

OIari:
Filmikoolis on meid õpetatud vaatama nii halbu kui ka häid filme.

Hollywoodi filmides on palju tehtud rohelise tausta peal. Teie vist seda niiväga ei kasuta.

Olari:
Eelmise filmi näiteks tegime rohelise tausta peal. Mitte kogu filmi, kuid kõik autosõidud. Tulemus oli hea. Inimesed, kellel puudub seos filmimaailmaga, arvasid, et tegimegi sõitvas autos.

Mis film see oli?

Olari:
See oli “Armuavaldus”, Valentin Kuigi lühinovelli alusel.

Kas teid on solvatud ka? Olete tundnud end solvatuna?

Olari:
Filmimaailmas on solvamised pigem kolleegidevahelised. Sõber või vaataja nii kergelt ei solva. Kolleegidelt võib solvanguid tulla kergemini.

Tormi:
Võib-olla see aeg alles kätte. Hetkel oleme BFM’i kaitsvate seinte vahel. Meil oli alles eelmisel aasta esimene avalik linastus. Arvatavasti oskan sellele küsimusele vastata kolme või viie aasta pärast.

Mainisid kooli kaitsvaid seinu. Kas teil on kooli poolt ka mingit laadi juriidilist kaitset? Kas räägitakse, mida teha tohite ja mida mitte?

Olari:
Produktsiooni mõistes kindlasti on meil taustajõud olemas. Et kui midagi ämbrisse läheb, siis saab tegevusplaani osas konsulteerida.

Kas võtteplatsile tulevad Eesti suured haid ka? Vaatama, et mida teete?

Olari:
Eks kontakte on ikkagi loodud. Viimasel kursusel olles tunneme, et meid võetakse kolleegidena. Kuid eraldi võtteplatisi ääres kedagi suurtegijat pole olnud näha. Pigem õppejõud külastavad võtteid.

Kas kooli poolt on korraldatud nn inimkatseid? Kas keeratakse midagi meelega tuksi ning vaadatakse, kuidas hakkama saate?

Olari:
Ei. Pigem jäetakse mingid aspektid lihtsalt nõustamata, et me ise õpiksime.

Tormi:
Just, et lihtsalt lastakse õppida läbi oma vigade.

Kuidas te end võtteplatsil kehtestate?

Olari:
Eks võtteplatsil on asi nagu sõjaväes. Kõik käib käsuliini mööda.

Tormi:
Noh, kehtestamine. Tead, tegelikult ma ütlen sulle ausalt,et me peaksime hakkama nüüd sinuga lõpetama. Meie graafik läheb lihtsalt umbe. Sedasi tulebki asjad välja öelda konkreetselt ja ilustamata.
Filminduses on asjad vägagi konkreetsed ja sõjaväelisedki. Käsuliinide kaudu liiguvad korraldused ja info. Eks kõigil meeskonna liikmetel peab seda raudset närvi piisavalt olema.

Igatahes härrad, tänud aja eest. Oli väga meeldiv vestelda.
Olari: Aitähh, samad sõnad. Küsimused olid väga huvitavad.
Tormi: Ma jutustaksin hea meelega veel, kuid kahjuks on graafik kukil .

Advertisements

One thought on “Kas saatus laseb endast filmi teha?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s